Minu Soome

Kaja Saksakulm Tampere

Kaja, kes oskas kaks sõna soome keelt (terve ja guudbai), sattus Professori kutsel üheks semestriks Jyväskylä Ülikooli külalisõppejõuks. Lumepall aga oli veerema lükatud, tuhande järve maa oli Kaja enda kütkesse haaranud ning poolest aastast on saanud palju aastaid.
„Oleme oma pähe kinnistanud hulga stereotüüpe naabermaast, kuid kui palju me tegelikult teame, missugune Soome ja seal elav soomlane on?” küsib Kaja nüüd ja jagab oma kogemusi põhjanaabritest: nende temperamentsest loomusest, äraspidisest huumorist, kokkuhoidlikust meelelaadist ja suurest südamest.

Minu Nepaal

Muinasjutte Himaalaja jalamilt

Kaia-Kaire Hunt

Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“
Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria.
Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.

Minu Mongoolia

Raamat armastusest

Roy Strider

“Inimesed mägedes meenutavad putukaid. Nagu sipelgad, rühivad nad kuhugi, hambad ristis: hagu korjama, odra või viinamarjade kasvatamiseks terrasse looma; mõned narrid lähevad endale midagi tõestades tippe vallutama, just nagu oleks maailm pärast seda kuidagi parem paik; ja siis on veel moodsad inimesed, kes ronivad kuhugi üles selleks, et ennast ja ümbritsevat pildistada ning sellise saagiga alla ronida. Mäed on aga majesteetlikud ja vaiki, neil on inimestest täiesti ükskõik – nad on lihtsalt mäed.”
Rändaja Roy kuulub tippe vallutada tahtvate inimeste hulka. Mõned neist jäävad ka kättesaamatuks: võib-olla on aeg olnud selleks vale, võib-olla ei ole seda soosinud muude, esmapilgul tühiste pisiasjade kokkulangemine. Ja võib-olla pole vajagi tõusta iga mäe tippu, et teada, mida kõrgmäestikuõhk inimesega teeb.
Lõppeks on üksainus kõrgus, mille vallutamine pingutust väärib – ja seda geograafiliselt kaardilt ei leia. Sest mine nii kaugele kui tahad, minevik saab su alati kätte.

Minu Ameerika

Reportaaže ja pihtimusi 2003-2006

Epp Petrone

"Minu" sarja avaraamatu kolmas, täiendatud trükk. Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.

Valgamaa aastaraamat 2009

Kui vaadata kunagi tulevikus 2009. aastale tagasi, siis võib mälestus olla üsna masendav – ülemaailmne majanduslangus on löönud riikide ja inimeste toimetulekusse suured haavad. Registreeritud töötus jõudis aasta lõpuks Valgamaal 16,1 %ni,
ettevõtete käive vähenes kohati kordades ning avalik sektor kärpis kulusid majandussurutise (loe: masu) hirmus ja Euroopa Liidu ühisraha euro ootuses.
 
Siiski, kui lugeda käesolevasse raamatusse kirjapandut, leiame 2009. aastast palju toredaid saavutusi ja lootustandvaid algatusi, mis tõestavad, et ka rasketel aegadel on Valgamaal tegutsetud ja mõeldud tulevikule ning siin on hea elada.

Teatrimaagia kütkes
Aili Miks 

Käesolevasse raamatusse on kogutud tõsiseid jutte ja naljakaid juhtumisi, kauge aja meenutusi ja lähima aja kirjutisi, kunstniku käega tehtud joonistusi ning pilte vanadest aegadest tänase päevani.


Raamat räägib Otepää rahvateatrist.

Madisoni maakonna sillad. Tuhat külateed

Robert James Waller

Francesca armastab oma meest ja lapsi, hoiab majapidamist kohusetundlikult käigus, ent kannab südamepõhjas ometi mingit nimetut igatsust. Ühel kuumal suvel lähevad tema ebamäärased unistused äkki täide. Mõneks unustamatuks päevaks ja ööks astub tema ellu hoopis teistmoodi inimene hoopis teistsugusest maailmast – luuletajahingega rändur, palju näinud, ent ometi üksildane maailmamees, ameerika Nipernaadi.
Paljud lugejad on pärast „Madisoni maakonna sildade“ (eesti keeles 1996 pealkirja all „Sillad jõel“) lugemist tahtnud rohkem teada Robert Kincaidist ja Francesca Johnsonist, nende eludest, sellest, mis neist sai pärast nelja Madisoni maakonnas koos veedetud päeva. „Tuhat külateed“ räägibki ebatõenäosustest, juhuse loomusest – see on ülejäänud lugu ja küllap üllatab lugeja ootamatust rõõmust, mille Robert Kincaid oma elu lõpus avastas.