Tõnu Õnnepalu
Paar aastat tagasi leidis Tõnu Õnnepalu ühest vanast Hiiumaa
aidalobudikust kirjad. Vend Jakobi Ameerikast saadetud kirjad teisele,
Villemile, kes elas Hiiumaal. Need olid kirjutatud aastatel 1915–1939,
nii et see oli aastakümnete pikkune kirjavahetus. „Juba esimesi lugedes
tajusin, et tegemist on erakordse tunnistusega – just oma võltsimatus
lihtsuses ja harilikkuses. Niisuguseid kirju ei saa välja mõelda. Nagu
üldse ei saa välja mõelda elu, mida me päevast päeva ja aastast aastasse
elame, teadmata, mis saab “pärast”,“ on autor kirjutanud näidendi
tutvustuseks.
Jakob oli meremees ja teda viis tee Ameerikasse, kus ta püüdis oma elu
sisse seada „pisnest“ tehes. Villem käis I maailmasõjas tsaariarmees ja
siis ka Vabadussõjas
iseseisva Eesti eest. Ja seejärel jäi kodusaarele asundustalu pidama ja
ema eest hoolt kandma. Kaks venda, kaks elulugu, kaks kahekümnenda
sajandi eesti mehe saatust – ja nende kaudu ka Eesti saatus. Epiloogiga
sõjajärgsetest aastatest, sest viimane kiri on Ameerikas posti pandud
1967. aastal. See napp näidend on ehe ja liigutav. Tõnu Õnnepalu on oma
näitemängu allika kohta öelnud nõnda: „Vanad kirjad rittaseatuna on
elluärganud hääl minevikust, inimelu vahetu tunnistus.“
„Vennas“ võitis peapreemia 2012. a Monomaffia teatrifestivali ja Eesti
Teatri Agentuuri näidendivõistlusel ja seda esitati Eesti Draamateatri
Esimesel lugemisel oktoobris 2012.