Karl Homann ja Andreas Suchanek
Eeva Park
See on raamat armastusest ja rokist.
Urmas Alender oli veerand sajandit Eesti rokimaastiku keskne kuju ja seegi kõlab tema kohta öelduna tagasihoidlikult. Traagiline surm reisilaeval Estonia muutis ta üheks suurimaks legendiks kodumaises rokkmuusikas.
Raamatu loomisel on kasutatud Urmase kirjutatud unikaalset Ruja päevikut, mis ilmus päevavalgele alles pärast legendi surma.
Kes on "tänapäeva lapsed"? See on laste uus põlvkond – vastuvaidlematult kaugemale arenenud kui eelmised põlvkonnad –, kes on tulnud meie maailma väga eriliste annetega. Paljud neist mäletavad, kus nad olid enne Maale tulekut, sageli mäletavad nad isegi oma eelmisi elusid. Nad jagunevad mitmesse erinevasse kategooriasse – indigolapsed ehk paradigma tähtsad esindajad, kes loomuomaselt teavad, et meie maailmas on midagi valesti ja et ühiskonna reeglid ei arvesta kõikides olukordades alati konkreetsete asjaolude ja indiviididega; intuitiivsed ja telepaatilised kristallilapsed; tähelapsed, kes on võimelised suhtlema vaimselt ja nägema ette tulevikku; Maa inglid ja üleminekulapsed, kes jäävad kuhugi vahepeale.
Nende väga erinevate ja ebatavaliste laste fenomenide kohta ei ole palju avalikult kättesaadavat informatsiooni, sest puhtalt energeetilisi nähtusi on raske dokumenteerida ja teaduslikult tõestada. See raamat räägibki millestki, mida ei saa veel mõõta, aga mis toimub meie maailmas iga päev: siia kogutud materjal põhineb vahetul kogemusel, mis on kogutud tervendamisseanssidelt, individuaalsetest intervjuudest ning veebilehekülgedelt, kuid oma panuse on andnud ka professionaalid, kes mitte ainult tunnistavad nende laste olemasolu, vaid töötavad nendega iga päev.
15-aastane Pilleriin elab koos venna Mattiasega omaette korteris. Nende emal on uus elu uue mehega. Tüdruk võtab omaette elamisest kõik, mis võimalik. Tema suvi möödub just nagu liblikal – kiiresti, naudingu- ja piduderohkelt.
Ent sügise saabudes hakkab kõik muutuma. Pilleriin kaugeneb vennast üha enam. Probleemid koolis on ühtäkki suuremad kui vaid üks kaks tunnikontrolli eest. Siiani tähtsad olnud inimesed kaovad tüdruku elust üha uute valede lisandudes.
Mõned liblikad uinuvad sügisel ja ärkavad kevadel uuesti. Teised liblikad surevad. Milline liblikas on Pilleriin?
Mai Raeti „Surnud liblikad” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö.
„Spunki otsides“ on lustakas meenutus möödunud suvest, kus seitse sõbrannat otsustavad koos ühe lõbusa reisi ette võtta. Peaaegu nagu „Seks ja linn“, ainult Eesti moodi, sest kingade ja kottide asemel asuvad nad jahti pidama pesueht Spungile. Kas nad selle ka leiavad, sellest romaan jutustabki.
Milline on looduse roll meie elurütmide määramisel? Mida on rahvakalendrile andnud muinasaeg, mida kirikukalender? Kuidas on eesti rahvakalendrit mõjustanud kultuurikontaktid teiste rahvastega, olgu Saaremaal või Mulgimaal, Virumaal või Setumaal? Sellesse põnevasse raamatusse on koondatud suur valik kirjutisi eesti rahvakalendri teemal: tutvustatakse rahvapärast ajaarvamist, antakse ülevaade eesti rahvakalendri pühadest ning tuuakse esile piirkondlikke ning kombestikulisi erijooni. Kasutatud näitetekstid pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Eestis on rahvakalendri ainestikku säilitamiseks kogutud alates 19. sajandi lõpukümnenditest. Uurijad on eesti rahvakalendri puhul rõhutanud, et tegemist on talurahva töödekalendriga. Tähtpäevade toel orienteeruti oma töödegraafikus; kõige olulisemad kalendri märksõnad on külv ja lõikus, karja väljalask kevadel ja lautajäämine sügisel, aastajaotustähised, väga oluline ka ilma ennustamine. Mall Hiiemäe on Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, kes on tuntud eeskätt eesti rahvakalendri ja pajatuste uurijana.
Hädavajalik mustkunstikomplekt kõigile tulevastele mustkunstnikele, mille abil õppida selgeks parimate võlukunstitrikkide saladused. Kaarditrikid, münditrikid, võltspöidlatrikid, topsitrikid- elukutselise mustkunstniku näpunäited aitavad kõiki neid oskusi omandada ja lihvida. Lisaks raamatule on harjutamiseks kaasas ka võltspöial, mängukaardid, rätik, vajalikud topsid ja kuulid. Kõik see on pakitud vahvasse mustkunstniku kohvrikesse.
Abigail Wendover, kahekümne kaheksa aastane “vanapiiga”...
on otsustanud takistada oma ilusat ja südikat vennatütart Fannyt kiindumast kena välimusega linnavurlesse ja häbiväärse mainega õnnekütti Stacy Calverleigh’sse
Miles Calverleigh, oma suguvõsa must lammas...
on pikalt Indias elanud, skandaalse minevikuga ja üldsegi mitte kombeka käitumisega kõige ärritavam inimene, keda Abby on iial kohanud.
Kas neist kahest võivad saada liitlased, et kaitsta Abby vennatütart äärmiselt ebasobiva abielu eest?
Georgette Heyer (1902 – 1974) on inglise romaanikirjanik, keda peetakse Briti regendiajastu romantikakirjanduse žanri loojaks. Tema viljakast sulest on ilmunud enam kui viiskümmend ajaloolis-romantilist romaani ja lühilugu. Heyeri romaanides on kõike, mida lugeja ühest kaasahaaravast ajastutruust armastusromaanist ootab: romantikat, kõrgklassi kombeid ja keelekasutust, intriige, kauneid riideid, korraldatud abielusid, seiklust ja huumorit.
Julius Kuperjanovi nimi on rahva hulgas tuntud Vabadussõja sangarina, kes suri Paju lahingus saadud punaste kuuli tekitatud haavadesse. Missugune oli aga tulevase kangelase lapsepõlv, noorukiaeg või täismeheks sirgumise lugu ning kust ammutas ta seda tohutut eneseohverduslikku indu, mis sundis teda asuma oma paljukannatanud rahva kaitsele?
Hea lugeja! Sa leiad vastused käesolevast kogumikust, millesse on koondatud kolme autori erinevad lood Julius Kuperjanovist: kangelaseks sirgumise ja selleks saamise lugu ning lõpetuseks midagi ebatavapärast – Vabadussõjaaegses luulekeeles lisa tema viimasest ööst Paju all.
Raamat “Lippude lehvides mere põhja!” on terav, hästifokuseeritud pilk Eesti Meremuuseumi paljude aastate uurimistööle merearheoloogia vallas.
Juba aastakümneid on muuseum teinud avamerel välitöid, otsides, leides ja uurides aastasadade vältel siinsel merealal hukkunud laevu. Neid on leitud palju, asub ju meie väike riik nii ajalooliste kui ka kaasaegsete mereretkede ristteel. Samuti on siinmail lõõmanud arvukate merelahingute halastamatu leek, viies merepõhja sadu ning sadu mitmesuguseid laevu paljude tuhandete meestega. 32 aastat tagasi oma esimesele uurimisretkele minnes ei teadnud tulevased teadurid mitte ühegi laevavraki asukohta. Kus need asuvad ja mis nendega juhtus, ootas selgitamist. Allveeuuringute kavandamisel võeti eeskuju eestlaste Läänemere-naabrite – soomlaste, rootslaste, taanlaste ja sakslaste edusammud. Tänapäevaks on Eesti Meremuuseum üks väheseid muuseume maailmas, võimalik et ainus, mis nii pika aja vältel katkematult, aasta-aastalt, töötab avamerel. Kõike seda on tehtud ja tehakse oma heade koostööpartnerite kaasabil merendusajaloo uurimise eesmärgil. Paljud leitud laevadest, millest mõnede lood ka selle raamatu kaante vahel, on olnud omanikriikide rahvuslikuks uhkuseks.
Raamatul on teinegi tähendus, mida end visalt harinud ja arendanud kutselistest meremeestest uurijad on silmas pidanud. Pea kõik hukkunud laevad on viinud kaasa oma kohust viimse hetkeni täitnud meremehi, kelle mälestus väärib jäädvustamist, kas või anonüümselt, nende laevade lugude kaudu.
Merepõhi varjab saladusi veel aastakümneteks. Iga vrakk seal kujutab endast veel üht lehekülge merendusajaloo põnevas raamatus.
Reisikiri on kirjanik OLEV REMSU üks meelisžanre, mille eest on lugeja talle ka rohket tunnustust jaganud. Reisimehena on tal kannatlikkust ning võimet trotsida kõikvõimalikke teekonnaraskusi, samas oskust lävida erinevate inimestega, kirjanikuna terast silma märkamaks võõrsil uut ja iseloomulikku. Tähelepanu väärivad on tema situatsioonikoomilised olukorrad, ta omapärane huumor ja muhedus.
2008. aasta suvel koos TIIT PRUULIGA tehtud pikk rongireis viis nad läbi kogu Siberi lõpuks Vaikse ookeani äärde; reisi tõeliseks sihtkohaks oli eestlastest väljarändajate küla, kus reisimeestel õnnestus kohtuda ka selle viimaste eestlastest asukatega.
Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud.
„Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale.
„Liblikasonaat” on Ketlin Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2010. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.
“Kõik kinnistu välisehitistest” on üksikasjalik ja kommenteeritud käsiraamat õueala uuendamiseks või rajamiseks. Raamatus on ohtralt ehituslikke nõuandeid ja juhtnööre, alates kavandite koostamisest kuni aiateede, abihoonete või väravate viimistlemiseni, kõik, mida vajate välise eluruumi meelepäraseks muutmiseks. Raamatu kavandite hulgast leiate, kuidas paigaldada looduskividest plaate ning kastmisvett säästvat tilgutussüsteemi; rajada tellistest grillimisaset, tiiki, tugiseintega terrasse ning kinnistule väliseid vooluringe ja valgustust. Rohkem kui 700 värvifotot kirjeldavad detailselt erinevaid tööetappe.
Iga keevitaja eesmärgiks on enda arendamine, mida võimaldab eurosertifikaadi taotlemine standardi EVS EN 287-1 järgi. Selle standardi põhimõtete tundmine tuleb niisiis kasuks igaühele. Kaarkeevitus kaitsegaasis, tuntud varem ka poolautomaatkeevituse või süsihappegaaskeevituse nime all, leiab arenenud tööstusriikides laialdast kasutamist. Kuni 70-80% keevitustöödest teostatakse MAG-keevitusega. Käesolev õpik, mis käsitleb üht konkreetset keevitusprotsessi ehk viisi, on vajalik nii keevitajate välja- kui ka ümberõppel.
Keevitusprotsessi teoreetiliste aluste tundmine on kasulik ka tööstusinseneridele ja -tehnikutele nii väikemehhaniseerimisel kui ka robotiseerimisel, samuti hobikeevitajatele. Õpikusse koondatud materjal on autori 15-aastase töö üldistus keevitajate väljaõpetamisest koolituskeskuses ja üliõpilaste õpetamisest TTÜ-s.
Raamatu lisades on toodud eri autorite soovituslikud keevitusparameetrid süsinikteraste keevitamiseks. Õpik on mõeldud keevitajate, plekkseppade, autoremondilukkseppade jt metallitöötlemise eriala oskustööliste koolitamiseks ja täiendkoolitamiseks.
Autorist:
Õpiku autor on Tallinna Tehnikaülikooli Materjalitehnika Instituudi lektor.
Paeluv jutustus ekstreemratturitele ja Põhjamaade armastajatele.
Island on saar tulest ja jääst, seal on liustikke, vulkaane ja geisreid, kaljusid ja õitsvaid aasu. Raamatu autori taolisele individualistile, kes tunneb ennast üksildastes maakohtades kõige paremini, on see täiuslik maa, kus matkata. Ta sõidab jalgrattaga ümber saare, marutuuled ja peaaegu lakkamatu vihm teevad teekonna väga raskeks, aga ikkagi kiindub ta üha enam tuultest räsitud saaresse koos selle armastusväärsete elanikega.
Christian E. Hannig (snd 1941) oli pärast literaadiõpet kõigepealt päevalehe mittekoosseisuline kaastööline, kuni õppis lennujuhiks. Tööst tingitud stressi maandamiseks on tal ohtrasti loodusega seotud hobisid: zooloogia ja botaanika, mineraalide ja kivististe kogumine, loodusfotograafia ning loomulikult ka matkamine.
Pratchettlikult vaimukas ja gaimanlikult koomikslik, täiesti pöörane ja naljakas lugu Viimastest Aegadest, nagu Johannese ilmutuse raamat neid näeb. Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga inimliku (või õigemini taeva- või põrguliku) eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata aga enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on muidugi piiritu. Asja muudavad keerulisemaks veel headuse ja kurjuse vägede „esindajate” sümpaatia maailma, selle asukate ja elu vastu ning lugematu hulk muid ettenägematuid tegureid.
