Mu armas Väike!

Artur Rinne kirjad Arhangelski vangilaagrist

Risto Lehiste

„Mu armas Väike” on pühendatud Artur Rinnele – lauljale, kes Hugo Hiibuse sõnul „laulis end eesti rahvaga sina peale”. Selle raamatu sisuks on kirjad, mis saatuse tahtel leiti tema kauaaegse elumaja Salme 25 pööningult just 2010. aasta maikuus, enne Artur Rinne 100. juubelit. Need kirjakesed ning Rinne loodud laulud heidavad valgust mitmete generatsioonide lemmiku sellele elupoolele, millest kunagi ei räägitud.

Arhangelski vangilaagrist saadetud kirjades oma naisele peegeldub tihti terava keele poolest tuntud Arturi tundelisem pool, vangilaagri elu-olu ning mitte just kõige sõbralikumad hoiakud tolleaegse ühiskonna ja režiimi suhtes. Kirjad on lihtsad ja südamlikud – samasugused nagu Artur Rinne ise. Veelgi südamlikumad on tema loodud laulud, mis ühtaegu nii vastanduvad kui ka peegeldavad seda rasket olukorda, kus Rinne viibis.

Siil Liis ja teised siilid

Paul-Eerik Rummo

Paul-Eerik Rummo „Siil Liis ja teised siilid” on sõbralik juturaamat. Keskkond, kus tegevus toimub, on igapäevaselt tuttav ja äratuntav – unise aleviku bussijaam, turistidest kubisev suvine vanalinn, maamaja vanade puude keskel, uusasum linnaäärsel põllul... Kuid nendes tõsielumaastikes tegutsevad veidrad, paraja kiiksuga loomad, tekitades ootamatuid olukordi ja lisades nõnda lugudele erilist särtsu ja sära.

Õhk riisiterade vahel

Kaheksa aastat Jaapanis

Riho-Bruno ja Kertu Bramanis

Mis juhtub, kui euroopa pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, lisaks kaasas ka laps. Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega, sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine. "Õhk riisiterade vahel" pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu.

Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa

80 tsitaadiga läbi maailma ajaloo

Helge Hesse

Pealkirjas viidatud kuulsad sõnad on öelnud Martin Luther (1483–1546). Kuid kas ikka on? „Kasuta päeva!” soovitas Horatius. „Ma mõtlen, järelikult olen olemas,” leidis René Descartes. „Aeg on raha,” tõdes Benjamin Franklin. „Jumal täringut ei mängi,” hoiatas Albert Einstein.
Raamat tutvustab kuulsate tsitaatide sünnilugu ja koos sellega ka aega, mil need tuntud sõnad lausuti. 80 tsitaadiga käiakse maha kaunis pikk tee, sest vanima tsitaadi („Tunne iseennast”) ja värskeima mõiste („kurjuse telg”) vahe on ligi 2 600 aastat.

Nastja tarkuste raamat

Kristiina Genno

Ei ole võlukepikest, mida viibutades kerkivad meie ette rahamäed, hakkavad voolama piimajõed ning võidetakse kõik maailma haigused.
Küll aga on olemas vanarahvatarkused ja iidsed retseptid, mis pärinevad vanadelt ravitsejatelt ja mida pärandatakse põlvest põlve. Ravimiretseptid, mida teiega siin raamatus jagan, on saadud minu Siberis elanud vanavanaemalt Kalistalt. Ta oli küla ravitseja ja tänu oma võimetele väga hinnatud. Ei olnud haigust või muret, millest tema jagu ei saanud. Inimene saab väga palju ka ise enda jaoks ära teha. Et sünniks ime, on üldjuhul vaja väga palju usku ja õige natuke teadmisi. Tuleb ainult teada, kelle poole oma abipalvega pöörduda. Sellepärast räägingi siin raamatus ka meid saatvatest inglitest ja abistavatest kaitsepühakutest.
Maailm on midagi nii palju enamat kui vaid see, mida me näeme.

Mälestused IV

Kandilised sambad. Ülikool

Mihkel Mutt

Mälestuste IV osa kõneleb aastaist 1971-1976. Meenutatakse alma materit tekkiva sotsiaalse stagna taustal. Juttu tuleb legendaarsetest professoritest ja kaasõppureist, õppepraktikast “Noorte Hääles” ja “Sirbis ja Vasaras”, sõjaväelaagrist, KGB-st, Tartu kõrtsidest ja nende värvikatest tüüpidest, Noorte Autorite Koondisest, teatri- ja kultuurielust.

Minu Ungari

Reet Klettenberg

Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida.
Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab.
(Reet Klettenberg)

Mahajäetud maja

Diana Leesalu

Kelder. Ma olin roninud mööda peenikeste metallpulkadega redelit kellegi keldrisse. Siis olin ma libastunud. Järelikult ma kukkusin. Alla. Aga kui sügavale? Kui sügavale annab nii kaua kukkuda? Ma ei kujutanud ette mitte ühtegi inimest, kellel oleks selline põhjatu kelder.
Kuidas küll keegi viitsiks iga päev nii palju aega kartulite järele ronimiseks kulutada? See ei saanud olla kelder. Aga mis see siis oli?

„Mahajäetud maja” on lõbus, aga ka kõhedusttekitav lugu kolmest poisist, kelle üleannetu uudishimu viib seiklustesse, mida keegi meist uneski näha ei oskaks.

Kevade. Suvi. Sügis

Arvo Kruusemendi filmid

Annika Koppel

Me oleme lugematu arv kordi vaadanud filme „Kevade“, „Suvi“ ja „Sügis“. Nüüd saab sellele lisaks lugeda ka raamatut meile nii lähedaste filmide saamisloost, tollasest filmitegemise süsteemist ja muidugi võrratutest osatäitjatest, keda me saame jälgida läbi kolme linateose ja kahe aastakümne.
Mis filme ka Arvo Kruusement teinud oleks, Lutsu triloogia jääb tema elutööks. Filmiajakirjanikud hindavad „Kevadet“ läbi aegade parimaks eesti filmiks.

Juku juntsüklopeedia

Koolihuumori kogumik

Igas kodus, igas koolis on omad naljad, omad sõnakõlksud ja omad jukulikud koolijuntsud, kelleta elu oleks poole igavam. Kahjuks levivad juntsüklopeedilised teadmised siiamaani suust suhu, mis on teadagi tagurlik ja isegi ebahügieeniline. “Juku juntsüklopeedia” asub neid lünki täitma kogumikuga, millest leiate kollektsiooni koolinaljadest, mitmesugustest ennustustest-paikapanemistest ehk koolimullidest, salmikuvärssidest, kiiksuga kirjandilausetest ja slängisõnadest.

Eve Kivi. Ma olen elanud

Lea Arme

„Suur tšiili poeet Pablo Neruda pani mulle omal ajal südamele: „Evita, ela nii, et võid öelda: ma olen elanud!” Usun, et don Pablo oleks minuga rahul. Sest ma o l e n elanud.”

Nii ütleb näitlejanna Eve Kivi oma raamatule saateks ja lehekülg lehekülje järel võime veenduda, et nii see tõepoolest on. Kinotöö, millele Eve Kivi juba õige noorena sattus, kujundas hämmastava saatuse, millele pole siinmail palju vastu panna. Ta on mänginud rohkem kui viiekümnes filmis. Ta on üks kahest eestlasest, keda on jäädvustanud kuulus maalikunstnik Ilja Glazunov. Tema sõpruskonda kuulus Tšiili presidendi Salvador Allende abikaasa Hortensia Bussi de Allende. Ugandas püüti teda naistemaia diktaatori Idi Amini Dada eest varjata nagu imeasja, sest ta oli ja on ütlemata kaunis naine. Ta on näinud paljusid selle ilma vägevaid, kirjeldamatut glamuuri, aga ka ehtsat sõda.
Eve Kivi on erakordne naine. Ja see on raamat erakordsest elust.

Eesti kooli ajalugu 1860. aastaist 1917. aastani

2. köide

Aleksander Elango, Endel Laul, Allan Liim, Väino Sirk

Eesti kooli ajalugu neljas köites" 2. köide on 1989. aastal ilmunud 1. köite (13. sajandist 1860. aastateni) järg. Selles viiakse käsitlus 1917. aastani.
Köide põhineb suurel määral Tartus, Tallinnas, Peterburis ja Riias asuvate arhiivide fondidest kogutud ajaloolisel andmestikul. Kasutatud on mitmesuguseid allikapublikatsioone, sealhulgas statistilisi, Eesti Vabariigis 1920.-1930. aastatel ning nüüdisajal kodu- ja välismaal ilmunud ajaloolisi uurimusi, Eesti haridus-, kultuuri- ja riigitegelaste memuaare. Infovälja suurendamiseks on rohkesti kasutatud eesti, baltisaksa jt. rahvaste teatmeteoseid.
Nii on 2. köide muutunud omalaadseks rahvuslikuks kooli- ja kultuuriajaloo alaseks teabeallikaks.

Tartu koonduslaager. Meie ühine halb uni?

Pärast Eesti taasiseseisvumist on aina räägitud nõukogude repressiooniorganite hirmutegudest. Selle taustal on pea täielikult unustusse vajunud need roimad, mida panid toime Eesti vallutanud sakslased ja nende eestlastest käsilased. Käesolev raamat räägib Tartu koonduslaagrist, kust viidi Lemmatsi küla ligiduses olnud tankitõrjekraavi mahalaskmisele tuhandeid inimesi, ning selle toonasest ülemast Karl Linnasest. Räägib mehest, kelle nõukogude kohus massimõrvade eest tagaselja surma mõistis. Ent kes kummatigi elas talle kõikidest süüks pandavatest kuritegudest hoolimata Ameerikas aastakümneid õnnelikku ja turvalist elu armastava perekonna rüpes. Kuni saatuse karistav mõõk lõpuks siiski temani ulatus.
Kõige kummalisemal viisil on tänapäeval tekkinud olukord, et kunagine tagaselja surma mõistetud massimõrvar Karl Linnas võidakse tema kohtuasja uuesti läbi vaatamise korral erapooletus kohtus õigeks mõista ning tunnistada nõukogude võimu poolt ülekohtuselt represseerituks.
Kaplinski kirjutab: „Näituse väljaku koonduslaagri kunagises asupaigas ei ole mälestusmärki. On asju, mida ei taheta mäletada.“

Wõlukunst

Septimus Heapi esimene raamat

Angie Sage

Septimus Heap, seitsmenda poja seitsmes poeg, kaob oma sünniööl, kui ämmaemand on ta surnuks tunnistanud. Selsamal ööl leiab Septimuse isa Silas Heap koduteel lumest tekki mähitud lapse – kannikesekarva silmadega vastsündinud tüdrukukese. Ja selsamal lumisel ööl saab Marcia Overstrand ebatavaliseks võluriks.
Heapid võtavad väikese tüdruku enda juurde, panevad talle nimeks Jenna ja kasvatavad teda nagu oma last. Aga kes on see müstiline väike tüdruk ja mis juhtus tegelikult nende armastatud poja Septimusega? Kümme aastat hiljem tuleb välja, et need sündmused ei olnud sugugi juhuslikud. Heapide elu muutub tundmatuseni ja nad haaratakse uskumatutesse seiklustesse. Mäng käib elu ja surma peale ...

ANGIE SAGE on lastele ja noortele kirjutanud üle tosina raamatu ning nii mõnegi ise ka illustreerinud. „Septimus Heap: Wõlukunst” on tema esimene pikem jutustus. „Septimus Heapi“ sarja seitsmest raamatust on ilmunud viis, mis peagi ka eesti keeles ilmavalgust näevad. Üle maailma on sari tõlgitud juba 32 keelde ja müüdud üle 32 miljoni eksemplari.

Saatevigad

Kirsti Vainküla

Televiisori sees on veel üks maailm. Palju suurem, kui üheltki ekraanilt välja paistab. See on apsude ja segaduste lõputu maailm. Sellese raamatusse on jäädvustatud lood, mis on pidanud vastu ajahambale. Nende lugude kangelased on telemaailma legendid: Valdo Pant, Hardi Tiidus, Rein Karemäe, Kalle Mihkels, Urmas Ott, Alice Talvik, Harri Kingo, Enn Eesmaa, Mati Talvik, Vahur Kersna, Marite Kallasma, Urmas Reitelmann ja paljud teised nii siin- kui ka sealpool kaamerasilma.

Pagari piparkook

Andrus Kivirähk

Televisioon oli oma saatepäeva lõpetanud ja aparaat vingus teises toas nagu metalne emis. Einar lülitas lustikummuti välja. Tal oli veel õige vähe toitu alles – nii kolmsada grammi vorsti, kaks hapukurki ja pool pakki keefirit. Noh, ja veel üks õun, tõsi küll, väga suur ning punane. Einar sõi riismed heaperemehelikult ära ja mõtles, kas peaks nüüd kööki koristama hakkama.

Märgitud

Öö Koja esimene raamat

P. C. + Kristin Cast

Zoey Redbird on kuueteistkümneaastane tüdruk, kelle vampiiride jäljekütt ühel harilikul koolipäeval ära Märgib. Ta peab jätma oma senise elu seljataha ja minema Öö Koja kooli, kus temast saab täiskasvanud vampiir. Aga seda vaid juhul, kui ta suudab läbi teha Muutuse. Peagi selgub, et Zoey ei ole tavaline vampiiriõpilane. Ta on jumalanna Nyxi väljavalitu, kel on haruldane võime kutsuda välja kõik viis elementi: õhk, maa, tuli, vesi ja hing. Kui Zoey saab teada, et Öö Koja eliitrühma Pimeduse Tütarde juht kuritarvitab jumalannalt saadud andi ja oma positsiooni, peab ta otsustama, kas julgeb astuda vastu enda saatusele. Õnneks on tal uued sõbrad, kes teda hätta ei jäta.

“Märgitud” on kogu maailmas väga menuka “Öö Koja” sarja esimene raamat. Ei sobi nooremale koolieale.

P. C. Cast on paljude auhinnatud noorteromaanide autor. Tema tütar Kristin Cast on kirjutanud artikleid ja luuletusi, mille eest on samuti võitnud auhindu. Mõlemad elavad Oklahomas. “Öö Koja” sari on nende esimene koostöö.

Minu vend Tõnis

Kirjanik Tõnis Lehtmetsa elust ja loomingust

Hinge Kaljund

Kirjanik Tõnis Lehtmetsa õe Hinge kirjapandud lugu oma vennast, nii nende ühisest noorusest Lääne-Virumaal Luusika külas, Tõnise õpinguaastatest Tartu ülikoolis, tööst ajakirjanikuna ja kirjanikuna kui ka paljust muust, nähtud suuresti läbi Tõnis Lehtmetsa värsiloomingu. Raamatu teine osa sisaldab Tõnis Lehtmetsa lühiproosat, aga ka Luusiku küla ning Lehtmetsade suguvõsa ajalugu.

Minu jalad

Aidi Vallik

“Minu jalad” on natuke teistmoodi ettelugemisraamat, mis arendab 2-3aastase lapse arusaamist iseenda kehast ja sellega seotud sõnavara. Avastab ju väikelaps maailma iseendast ja oma lähimast ümbrusest alustades. Nii teksti kui piltide juures on keskmisest enam arvestatud ka väikelapse vastuvõtuvõimet ja ealist eripära.

Margarita Voites

Imet tabades

Peter Pedak

Legendaarne koloratuursopran Margarita Voites on laulnud kogu elu. Muutunud on riigikorrad ja ooperilaulja staatus, esinemispaigad ja publik, kuid Margarita vastuoluline ja põnev isiksus on püsinud kõigutamatuna. Temas on välist sädelust ja seesmist väärikust, eristumisjulgust ja nõudlikkust – ta on täisverelise primadonna võrdkuju. Raamat on keskendunud Voitese hiilgeajale, mil ta töötas Vanemuises ja Estonias, sai kõrgeid tiitleid ja kutse Moskva Suurde Teatrisse. Meie ees on imetabane laulja ja elav inimene oma võlude ja iseärasustega. Tema harukordne elujõud ja loomistahe ei näita väsimuse märke. Nüüd, seitsmekümnendates eluaastates, liigub Margarita Voites koloratuursopranite loomingulise pikaealisuse maailmarekordi purustamise poole.