Peeter Oja
Kuidas kirjutada raamatut
171-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
FD Distribution 2017 

Peeter Oja on avara perspektiiviga vananev uustulnuk kirjanduslikus maailmas. Seni on tema sulest ilmunud ülimalt konsentreeritud eluloo raamat-brošüür pealkirjaga «Peeter Oja elulugu», mis võeti lugejate poolt vastu tormiliste ovatsioonidega. Oma esimeses täiemahulises teoses, «Kuidas kirjutada raamatut.», kirjeldab Oja mängleva kergusega raamatu kui kirjandusliku kogumi sündi. Selles teoses, oskuslikult nurki ümardades, julgustab autor isegi kirjandusest kaugel seisjaid sulge haarama. Peeter Oja, keda laiem avalikus tunneb ka kui mõttelendude suurmeistrit, suudab igasuguse avalik-õigusliku juriidilise isiku toetuseta purustada müüdi, justkui sõnalooming oleks vaid väljavalitutele.

Subtiilselt ja delikaatselt poeb autor lugeja põue, kattes tema hingekeeled literatuurse tekiga. Oma hoogsa tempo ja ootamatute mõttekäikudega aheldab sõnasepp viimase kui skeptiku selle paeluva raamatu külge. Pole kahtlustki, et antud teosega on Peeter Oja end kahe jalaga surunud sõnakunsti ukse vahele. 

Markus Saksatamm
Viieküüruline kaamel
96-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
Tänapäev 2016 
«Viieküüruline kaamel ja teisi naljajutte» on uus kogumik Markus Saksatamme naljakaid lastelugusid.

Raamatus kohtume erinevate värvikate tegelastega nagu viieküüruline kaamel, naljahambast pelmeenid, sõnakuulmatu prügi ja susistav vaskuss.

Markus Saksatamm on varem avaldanud populaarsed lasteraamat «Tont ja mannapuder», «Kass ja kinopilet», «Ruubert, lohe ja laevapoisid» jt.

Illustratsioonid Anni Mäger

  Märt Kullo
Vesised naljad (1. osa)
248-leheküljeline pehmes köites raamat
Ammukaar 2016

Raamatusse on kogutud ligi tuhat mere- ja mu

Hoiatus: üle kolmekümne naljaloo päevas ei maksa lugeda, naeru kätte on ennegi oma ots antud. 
u vee teemalist naljalugu, anekdooti ja lühivestet. Neid on mõnus ajaviiteks lugeda, aga samuti teistele (ilmekalt!) ette lugeda. Sobib nii täiskasvanutele kui ka lastele (viimastele siiski mitte päris kõik). Meremeestel ja teistelgi hea kaasa võtta ja puhkehetkel lapata.

Vembumees Vilde
Eduard Vilde nalja- ja satiirikogumik
Koostanud Kairi Tilga

Kui Eduard Vilde 19. sajandi lõpus siinsele ahtale kirjandusmaastikule ilmus, sai temast väga kiiresti fenomen pea kõikides žanrites. Ta kirjutas ennast kuulsaks algupäraste naljajuttudega, raputades julgelt senikehtinud kirjanduskaanoneid. Täna teatakse Vilde huumoriloomingust peamiselt «Vigaseid pruute» (1888) ja «Pisuhända» (1912). Ent tegelikkuses on Vilde huumor terve omaette suur loominguosa, mis kätkeb endas väga erinevaid vorme: janti, pilget, teravat päevakajalist poliitilist satiiri, komöödiat jms.

Raamatus ilmub parim valik noore Eduard Vilde huumorist, mässumeelse Vilde teravast sotsiaalsest- ja poliitilisest pilkest ning küpse Vilde mahlakast satiirist. See kogumik on esimene käesoleval sajandil, mis tänapäevasel kujul püüab portreteerida Nalja-Vilde eri külgi.

Mart Juur ja Andrus Kivirähk kirjutavad raamatu «Vembumees Vilde» tagakaanel seda kogumikku silmas pidades järgmist:

Mart Juur:«Nali on hea võimalus elu vaatlemiseks ja kirjeldamiseks. Hea nali on ajakajaline ja ulatub üle aegade. Minu tutvus Vilde naljaloominguga algas varases nooruses, Vilde teostekogu teine köide «Nali ja pilge« oli üks lemmikraamatuid Mark Twaini ja Anton Tšehhovi huumorikogumike kõrval. Vilde naljalugude ülelugemine mõjub nagu kohtumine vana sõbraga ja mis kõige toredam, need lood on endistviisi naljakad. Vilde teemad on üldinimlikud, peegeldus omaaegsest Eesti elust tuleb tuttav ette. Vilde tehnikad on universaalsed, needsamad žanrid ja vormid töötavad ka tänapäeval. Elus ja kirjanduses pole nalja kunagi liiga palju, pigem on teda ikka vähe ja kõik nalja-eestlased – humoristid, satiirikud ja koomikud – on mingis mõttes Vilde õpilased.»

Andrus Kivirähk:«Vahel kaovad mõned asjad ära. Tegelikult on nad muidugi alles, ega nad õhku ei haihtu, aga me lihtsalt ei leia neid üles ja unustame viimaks nende olemasolugi. Umbes nii on läinud ka Vilde naljaloominguga. See on esmalt jäänud Vilde paksude romaanide varju ning seejärel mattunud teiste, uuema aja kirjanike loomingu alla, nii et enam kõrvaotski välja ei paista. Aga ega Vilde naljad sellepärast ussitama või hallitama pole läinud! Kui nad üles otsida ja jälle päevavalgele, lugeja ette tuua, saab kinnitust see, et hea kirjandus pole piim, mis seistes hapuks läheb, vaid püsib alati värske ja maitsvana. Vilde huumorit on patt kolikambris hoida, see on hüva kraami raiskamine. Tagasi riiulile, tagasi pikutava ning naeru mugistava lugeja kõhule!»

Kujundanud Rein Seppius