Sergei Põlme
Minu Prantsuse Guajaana
Jaaguari jälgedes
256-leheküljeline pehmes köites raamat sarjast Minu...
Petrone Print 2015
Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes.
Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks.

«Minu Prantsuse Guajaana» räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda.

Mailis Hudilainen
Minu Peterburi
Optimismi lühikursus
316-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Minu...
Petrone Print 2014

«Kolida Peterburi? Käkitegu!» otsustasin kõhkluseta. Tunnen linna juba lapsepõlvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt üllatust!
Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde.

Kujundanud Anna Lauk ja Margit Randmäe
Illustratsioonid Kudrun Vungi
 

Hille Hanso
Minu Istanbul
Poolik ja terviklik

248-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Minu...
Petrone Print 2014
 Kui Istanbul oleks inimene, oleks ta suur, kõhukas, hiljuti taasrikastunud, ülimalt intensiivne ja kohati pealetükkiv mees. Mõne nurga alt tunduks tema šarmantne profiil ilus, lausa naiselike joontega, kuid teisel pool oleks mitu koledat karvadega sünnimärki. Vahel oleks ta mahe ja tüüne, vahel valjuhäälne ja tüütu. Ta oleks inimene, keda sa kas armastad või vihkad, kuid kes ei jäta sind iial ükskõikseks.

Mõte, et mina, võrdõiguslane ning pühendunud tele- ja turundustöötaja, koliksin elukaaslase karjääri tuules Istanbuli, ei mahtunud algul mu maailmapilti. Mida ma seal tegema hakkan? Kas suudan keelt oskamata ja kohalikke olusid tundmata leida sobivat tööd? Lisaks, tunnistan ausalt, oli mul Türgi ja türklaste suhtes hulk eelarvamusi.

Nüüd tean, et tegin ainuõige otsuse. Me oleme siin olnud väga õnnelikud. Töid ja tegevusi jätkub ning varsti on mul ka türgi keel täielikult suus. Istanbulis elatud aastad on laiendanud mu silmaringi ning kasvatanud sümpaatiat islami kultuuri ja siinse rahva vastu. Olen alati soovinud endale kirjut, seikluste ja väljakutsetega elu. Tänan Istanbuli, sest ta on mulle seda heldelt pakkunud.

Ede Tamkivi Schank
Minu California
Mull mullis
344-leheküljeline pehmes köites raamat sarjast Minu...
Petrone Print 2014

Ede Schank Tamkivi on vabakutseline ajakirjanik. Ta kolis California läänerannikul asuvasse Palo Altosse 2012. aasta suvel tänu ettevõtjast abikaasa õpingutele Stanfordi ülikoolis, samuti alustas seal kooliteed nende kaks last.
«Asjata ei öelda, et Stanford on üks suur kaitsev mull, mis omakorda paikneb teise, Silicon Valley nimelise mulli sees, ja see asub omakorda veel suuremas, California-mullis. Sel mullil on väga vähe pistmist sellega, mis toimub ülejäänud Ameerikas või mujal maailmas. Aga hoolimata ümbritsevast heaolust ja alati säravast päikesest on kohalik elanikkond kuidagi rahutu, ülinakkava viirusena levib hirm millestki olulisest ilma jääda. Jah, elu siin on väga kallis ja veidi ebamugav, aga sa oled selle tibatillukese protsendi seas maailma elanikkonnast, kes saab seda endale lubada!»
Ede kirjeldab Californiat oma mullist. Igapäevasteks abilisteks saavad robot-koristaja ning sammulugeja-uneandur, sedasi jätkab ta oma identiteedi loomist (tiiger)ema, tervisesportlase ja vabatahtliku üritustekorraldajana.

Richard Millet
Märkmeid Eestist
31-leheküljeline pehmes köites raamat sarjast Loomingu raamatukogu
Kultuurileht 2014
Richard Millet (sünd. 1953)
 
«Märkmeid Eestist» on saanud inspiratsiooni 2011. aasta talvel ja kevadel ette võetud reisidest autori jaoks varem tundmatusse Eestisse.
Iga reisiraamat on samavõrd rännak ühte paika kui autori siseilma, tema ootuste ja eluvaadete peegeldus ühelt maastikult – see on Eesti sellisena, nagu seda nägi, mõistis ja mäletas Richard Millet.

Leslie Leino
Minu Hiina
Ettevaatust, nakatab!
224-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Minu...
Petrone Print 2014
 
Leslie Leino raamat räägib elust, millest paljud üle maailma unistavad.
Minna hiiglasuurde ülikiirelt arenevasse Hiinasse, õppida selgeks hiina keel – mitmed proovivad, vähestel õnnestub. Ent eestlane Leslie on suutnud midagi enamat: ta elab ja töötab Hiinas, ta on sulandunud keskkonda – niivõrd kui see «valgel suurninal» õnnestub – ja ta tunneb sealse ühiskonna toimimise telgitaguseid. Lugejaile avaneb kummaline pilt arusaamatust mõttemaailmast ja iseäralikest käitumisnormidest, hiiglaslikest mastaapidest ning ootamatust muutumisest.
Autori vaatenurk on kahetine, kord seesolijalikult emotsionaalne ja vahetu, kord välisvaatlejalikult kiretu ja analüüsiv. Põnevaks lugemiseks on ülevaated eestlaste külaskäikudest Hiinasse, ärimehi seal ootavatest komistuskividest ning Hiinaga seotud enim levinud väärarusaamadest.

Tuuli Roosmaa ja Arbo Tammiksaar
Meie aasta Siberis

362-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat «Meie aasta Siberis» ei ole telesarja kirjeldus. Tuuli ja Arbo jutustavad vaheldumisi sellest, mis saatest välja jäi. Inimestest, suhetest, emotsioonidest. Kaadritagusest elust. Väikestele fännidele on lugemise õppimiseks trükitähtedega koomiksid, mis kajastavad Andrese ja Kristjani tegemisi Siberis.

Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel

Saale Fischer

Egiptus ahvatleb turiste igikestva päikesepaiste ning püramiididega. Kõrberiigi pealinn Kairo oma 20miljonilise elanikkonnaga on aga parasjagu nii suur, kirev ja võimalusterohke, et pakub läbi paksu sudu paistva päikese ka ridamisi muid ahvatlusi: kulinaarseid, kultuurilisi ja karjäärilisi.

Minu abikaasat ahvatles töö Kairo Saksa ülikooli juures, mind võimalus kolida vaikselt suikuvast Saksa kolkalinnast pulbitsevasse maailmametropoli.

Peale esimest suurt ehmatust ning otse silme ees terendavat igavusesurma osutus Kairo kokkuvõttes heldeks võõrustajaks: huvitavate sündmuste jadal ei paistnud lõppu tulevat, neist kõige põrutavam oli kahtlemata sattumine araabia kevade keskmesse. Kahe ja poole aastasele ajateljele mahtus veel kõvasti action’it alates meie kolmanda lapse sünnist Niiluses asuval Manyali saarel, lõpetades Saksa kiriku kolihunnikust leitud klavessiini elustamise või Eesti laste laulu- ja mänguringi vedamisega.

Aafrika kivine südamik

Indrek Jääts

Etnoloog Indrek Jääts on esimene eestlane, kes kirjutanud reisiraamatu Etioopia kohta. Etioopia on küll kauge maa, aga eestlaste teadvuses on ta siiski ammugi oma koha leidnud. Tallinna komandandiks oli 18. sajandil Peeter Suure moorlane, Etioopiast Venemaale toodud Abram Hannibal. 20. sajandi esimesel poolel püüdsid mõned ettevõtlikud eestlased Addis Abebas äri ajada ja Tartu tudengid laulsid 1930. aastail haledat armastuslaulu, mille lõpuridades lubasid nad Abessiinia sõtta minna ja seal oma murtud südamele kurva otsa leida.
Nüüd saab Etioopia kristliku ajaloo, värvikate pärismaalaste, Niiluse lätete ja kivise looduse kohta lugeda detailirohkest otseallikast.

Toivo Tootsen
Kott seljas ümber
282-leheküljeline kõvas köites raamat sarjast Go Reisiraamat
Go Group 2013 

1968. aastal sõitsid vennad Toivo ja Ülo Tootsen ümber Nõukogude Liidu. Täna vaatab Toivo sellele reisile tagasi hoopis teise pilguga. Aga nii nagu toona oli noil avarustel palju põnevat, leidub seda tagasi vaadates ka praegu. See oli imede maa, eksootiline maa, põnev maa. Toivo on oma reisimälestused kirja pannud paraja nostalgia ja sõbraliku huumoriga, nii nagu heale jutuvestjale kohane. 

Louise Monaghan
Röövitud
Põgenemine Süüriast
279-leheküljeline kõvas köites raamat sarjast Valge
Sinisukk 2013

«2011. aasta septembris purunes mu elu kildudeks, kui mu eksabikaasa ja kuueaastase tütre May isa Mostafa Assad oma tavapärase külaskäigu ajal jõhkralt omaenda lapse ära röövis.»

Keset üht Süüria ajaloo hullemat kodusõda ületab Louise Monaghan hoolega valvatud Süüria piiri, et päästa oma kuueaastane tütar, kelle tüdruku lihane isa oma kodust, Küproselt, röövinud on. Teadmata, mis teda ees ootab, paneb iirlannast ema oma endise abikaasa uskuma, et armastab teda endiselt ja tahab pereelu jätkata – seda ainult selleks, et oma last taas näha. Raamat on kultuuride kokkupõrkest ning piiritust emaarmastusest.

Olev Remsu
Püha Baikal
127-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Go Reisiraamat
Go Group 2013
Siberis asuv Baikal on maailma suurim mageveejärv. Oma ilu ja legendidega on ta justkui järvede kuningas. Siit leiab burjaadi šamaane, budistlikke laamasid, vene karutapjaid. Aastakümnete vältel on Olev Remsu korduvalt seda müstilist järve külastanud. Nüüd võtab ta reisiraamatus kokku nendel paljudel reisidel kogutud emotsioonid ja teadmised.

Mirjam Johannes
Minu Toba
Sulgedeta indiaanlased
232-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Minu...
Petrone Print 2013
 Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris Toba indiaanlased ei ole aga ei ilusad ega glamuursed, neil ei ole uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Ei neid ega ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast.
Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus pärast päikeseloojangut kumab taevas tossavate prügikastide kohal vikerkaare värvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad. Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuna tööle, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks väike imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.

Tarrvi Laamann
Minu Jamaica
Pole probleemi!
191-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Minu...
Petrone Print 2013


See raamat sinu käes, hea lugeja, on teekond Jamaicale – saarele, millest unistasin kogu oma lapsepõlve ning kuhu hiljem saatuse tahtel korduvalt sattunud olen. Sealne kultuur ja eriti reggae-muusika on oluliselt mõjutanud mind kui kunstnikku ja DJd. Esimest korda läksin Jamaicale 1999. aastal, olen seal käinud viis korda ja elanud umbes viis kuud. Arvan, et see on just paras emotsioonide ja kogemuste pagas, mida teiega raamatulehekülgedel sõnas ja pildis jagada. Olen nii üksi, naise Tiina, tütre Cassandra, venna ja paljude seal kohatud tuttavate ja sõpradega sattunud omajagu seiklustesse ja annan endast parima, et ka teie neist võimalikult palju osa saaksite. Selleks, et minna maailma avastama, peab lihtsalt ära minema, ja ehk aitab minu raamat sihtkohta leida.

Kujundanud Anna Lauk
Illustratsioonid Kudrun Vungi

 

  Janika Tamm
Minu Keenia
Rääkimata lugude maa
348-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Minu...
Petrone Print 2012
Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline. Keenias on igaühel oma lugu. Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas «silmanaine» on vaid üksikud näited.

Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.
Janika Tamm  

  Eeva Kaun Minu India
Mister Singhi surm ja tuhat tassi chai'd
396-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Minu...
Petrone Print 2012  
«See on absurdne, saate aru, absurdne,» hakkan ma kurjaks saama. On ju igati mõistlik vihastada, kui sind aetakse bussist välja keset ööd, et siis see buss India valitsuse vastase protesti märgiks kummuli keerata. Ja mida teeb mu kuulajaskond, bussitäis kaameli- ja kitsekasvatajaid? Nad vangutavad ainult pead. «See on India, madam.» Ütleja hoiab süles kahte kana. Indias reisides varitseb meid üks suur oht, see on oht üle mõelda. Targem on üldse mitte mõelda, või kui, siis ainult südamega. See on ainus viis üle elada töö India kontoris, mister ja madam Singhid, pidev maine üle muretsemine, kriket, Mysore´i kuningas ja kõik need tassid seda neetud chai'd.

Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et kellegi surm võib olla millegi algus, oleksin ma öelnud: «Lauslollus.» Ehk oleksin pidanud kuulama oma mõistuse häält ja Indiasse mitte tagasi minema. Aga millegipärast läksin, seekord palgatööle. Oli lämbe oktoobrikuu 2010, mussoon oli äsja lõppenud ja ma asusin ametisse üleriikliku ajakirja fotograafina.

  Ivar Soopan
Rännakud murtud maal
250-leheküljeline pehmes köites raamat
Hea Lugu 2012
Sellest raamatust saab lugeda autori kolmest reisist paikadesse, mis jagasid aastail 2004–2006 ühist saatust. Kuigi kannatajaid oli veel paljude teistegi maade ja rahvaste hulgas, on selles reisikirjas kirjeldatud elu Tais, Indias ja Indoneesias. Need on paigad, mida laastas maavärin või sellele järgnenud tsunami. Tai riik langes kaosesse 2004. aastal, mil Indoneesia lähedal oli teadaoleva maailma ajaloo üks tugevamaid maavärinaid ja sellest sai alguse laastav hiidlaine. India Jammu ja Kashmiri osariigid kannatasid 2005. aastal rängalt naaberriigis Pakistanis esinenud väga tugevate tõugete tõttu. Sama juhtus 2006. aastal Indoneesia Jaava saarega. Kõigis neis loodusõnnetustes hukkus kokku üle 300 000 inimese, vigastada sai peaaegu sama palju. Autor rändas neis paigus kohe pärast katastroofe ja kirjeldab selles raamatus elu lihtsate inimeste keskel. Need on maailma rängimate õnnetuspaikade lood. Nagu ikka reisikirjades, nii leiab ka siit huvitavaid persoone, kentsakaid juhtumeid, huumorit, kurbust, traagikat ja lihtsalt mõnusat äraolemist. Raamatut ilmestab rikkali

  Kristina Kallas
Minu Vietnam
Maailmakodanik, seljakott ja beebi
277-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Minu...
Petrone Print 2012
 Aga mis te seal Vietnamis tegite?» küsitakse uudistavalt. Tundub arusaamatu, kuidas saab lihtsalt koti pakkida ja Vietnamisse sõita, pealegi veel väikelapsega. Mitte töö pärast, mitte turismireisile, vaid mõneks ajaks elama. Vietnam on suurepärane koht lihtsalt niisama olemiseks. Kui ma mõni aeg tagasi, seljakott seljas, esimest korda Vietnamisse sattusin, ahhetasin kodustele: siin on soe, söök on jumalik ja kõik on nii odav! Ererohelised riisipõllud, türkiissiniste lahesoppide järsud lubjakivist kaljunukid, hallikassinised mäeahelikud, kultuuride ristumine, veider kommunistlik režiim – romantiline, eksootiline, põnev!

Kas sellesse riiki on väikese lapse ja seljakotiga turvaline ja vastutustundlik rändama minna? Ootamatult avastan, et seekord pakub Vietnam tõsiseid katsumusi, mis panevad proovile mu senised tõekspidamised ja nii mõnigi kord kõigutavad mu maailmaparandamise usku.
Kristina Kallas

  Pille Gerhold
Minu Brasiilia
224-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Minu...
Petrone Print 2012 
«Lõpuks, kui poripritsmed katavad autot kuni katuseni, jõuame kohale. See on minu unistuste kodu – maja keset vihmametsa. Lapsed kiiguvad orhideesid täis puuoksa küljes. Akende taga on koolibrite jooginõud, nagu talvelindude söögimajad Eestis, ainult pekitüki asemel on suhkruvesi. Öö hakul lendavad õhus neoonrohelist valgust plinkivad jaanimardikad ja tsikaadide sirin on nii kõva, et inimesed peavad omavahel valjemini rääkima.» Lähen Brasiiliasse doktoritöö jaoks lehelõikajasipelgaid uurima ja vihmametsi päästma. Mu elupaigaks saab telk, vannitoaks metsaoja ja esmatarbevahendiks matšeete. Pean öösiti tolmuimejaga sipelgatele jahti, võitlen ninakarude, opossumite, aeglasevõitu tudengite ja maanteeröövlitega. Pärast kahte aastat Brasiilias olen looduse kõrval hakanud armastama inimest – saan aru, et me kõik liigutame väikeste sipelgate kombel seda suurt ilmapalli

  Kristiina Piip
Minu Dublin
240-leheküljeline pehmes köites raamat sarjast Minu...
Petrone Print 2012 Ei, ma ei tulnud Dublinisse kalkuneid kitkuma. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis just Iirimaale tulla. Tahtsin lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist. Esimene suvi Dublinis tõi mu teele rasked valikud. Elu, mis näis stabiilne ja enesestmõistetav, tegi järsku traagilise pöörde.

Üleöö leidsin end taas ihuüksi võõras riigis, võõraste inimeste keskel, ja mulle sel hetkel kõige olulisemad inimesed olid mu kõrvalt jäädavalt kadunud. Nii ei jäänudki muud võimalust, kui hakata võitlema selle nimel, mis veel oluline – iseenda elu, Eestisse jäänud pere ja tuleviku nimel, mis mälestuste toel enam nii trööstitu ei tundunudki. Olen jõudnud Dublinis kaheksa aasta jooksul tosin korda kolida, vahetada mitu töökohta, olla politseis kahtlusalune ja pidada advokaadiga nõu, kuidas oleks kõige parem endisele ülemusele kätte maksta. Ja algul oli mul kavas tulla siia ainult aastaks! Dublinis on midagi sellist, mis mind ära ei lase.