Autor: Väino Uibo

Naeru varjus läbi elu. Anekdootlikke teatrimälestusi

Ilmumisaasta: 2015

• 
  

Näitleja ja lavastaja Väino Uibo pani mälestusi kirjutama hakates näo ette naerva maski, mille varjus jutustab ta teatritegemisest 1960.–1980. aastate ENSVs. Uibo õppis lavakunstikateedri 4. lennus koos Lembit Ulfsaki, Kaarel Kilveti ja Tõnu Tepandiga, sellele järgnesid Vanemuise aastad legendaarse Kaarel Irdi juhatusel. Need värvikad lood röövivad praegustelt staaridelt ehk kihi pühapaistet, kuid näitavad neid lihast ja luust inimesena. Nõukogude aja igapäev pakkus absurdinalja piiramatult ja mängu loomupäraselt armastav teatrirahvas mõistis olukordi kasutada. „Nendel inimestel töötab sees justkui teine mootor, mis käivitub ühel hetkel alateadlikult ja kutsub esile tegevusi, mis ei ole enam ratsionaalse mõtlemisega seotud,“ ütleb Uibo. Osaliste elust võetud dialooge lugedes pole teatrisõbral keeruline juurde mõelda repliigi lausuja häälekõla, intonatsiooni ja kehakeelt.

• Raamatu formaat: Kõvakaaneline
• Lehekülgi: 215

Oskar Surva
Mustad memuaarid
224-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat sarjast Metsavenna-eri
Eesti Ajalookirjastus 2014


Metsavendade varjamine, teenimine Saksa sõjaväes ja «kodumaa« reetmine olid piisavad põhjused Oskar Surva represseerimiseks. Tema vangipõli algas 10. veebruaril 1945. Seega oli ta sunnitud veetma 10 aastat sovjetlikes vangilaagrites kõige hirmsamal ajajärgul, mil seal valitses absoluutne seadusetus ja vägivald.

Käesolevas mälestusteraamatus toobki autor haaravalt ja tõetruult lugejate ette jutustuse oma kohati lausa uskumatutest läbielamistest selles saatanlikus masinavärgis.

Kujundanud Arvo Rebane

Tarvi Tiits
Just nii, härra seersant!
 
Kahe ajateenija aus lugu Eesti Kaitseväest
368-leheküljeline pehmes köites raamat
Lifedive 2014
 
«Just nii, härra seersant!» on kohustuslik kirjandus neile, kel ajateenistus veel ees ning muhe meenutus neile, kel kaitsevägi juba selja taga.
«Just nii, härra seersant!« on autorite isiklikule kogemusele tuginev aus ja kaasahaarav jutustus ajateenistusest Eesti kaitseväes. Raamat pakub nostalgiahetki neile, kel see teekond läbitud ning annab tulevastele ajateenijatele võimaluse ennast ees ootavaks katsumuseks ette valmistada.
Naissugu saab siit aimu, mis meestega tegelikult ajateenistuses toimub ning elukutselistele kaitseväelastele või kaitseliitlastele, kes meeste juhtimisega kokku puutuvad, on see kasulik lugemine mõistmaks lihtsõduri mõttemaailma.
Kirjandusteadlane Sirje Kiin on raamatu kohta kirjutanud nii: «Kui vahva sõdur Švejk viskas peamiselt nalja sõdurielu absurdsuse ja mõttetuse üle, siis see raamat räägib, naer silmanurgas, aga tõsi taga, Eesti sõdurielu mõttekusest. Lihast-luust kogemustel põhinev ja detailitruu, tundeline ja asjalik, naljakas ja kohati dramaatiline, põnev ja väljakutsuv. Hästi kirjutatud, ehedalt edasi antud, mahlaka sõdurislängiga teekond, mille jooksul ühest skeptilisest rea-ajateenijast saab oma missioonis veendunud jaoülem, «kes ei vingu, ei hädalda, ei viska püssi põõsasse, ei otsi vabandusi, ei anna alla« ning võitleb, kui vaja, võiduka lõpuni. Selle mehe ja raamatuga läheksin mina küll luurele. Sõjast rääk

Hille Karm
Kui vanaema väike oli
175-leheküljeline kõvas köites raamat
Fookus Meedia 2014

Ajakirjas Tiiu kutsusin lugejaid lapsepõlveseiku kirja panema ja ajakirjale saatma. Valisin meenutustest ivasid, voolisin neid ja sobitasin kokku, lisasin oma mälu- ja kujutluspilte. Nõnda sündisid selle raamatu lood, mille aluseks on nii kaheksakümneaastaste kui ka nooremate, kuuekümne ja viiekümne eluaasta künnise ületanud vanaemade meenutused.

Vanaemadest lugejatele pakuvad need lood äratundmisrõõmu, lapselapsed aga saavad neid lugedes kingituseks midagi hoopis hindamatut. Olgu meenutuse taustaks sõjalennuki mürin, esimese inimese kosmoselend, suured ajaloosündmused või rahulik argipäev – vanavanema pajatuse kaudu muutub nii ühe pere kui ka kogu rahva ajalugu lapsele lähedasemaks, arusaadavaks ja värvikaks. Isiklik lapsepõlvelugu, esmapilgul väga tavaline või lihtsalt lahedalt naljakas, on osake meie kultuuripärandist.

Eike Värk
Leida Rammo värvilised maailmad
376-leheküljeline kõvas köites raamat
Tänapäev 2014
 
Üheksakümnenda eluaasta künnisele jõudnud Leida Rammol on seljataga värvikad elu- ja loomeaastad, millest käesolev raamat ülevaate annab.
Leida Rammo näitlejaampluaa ulatub koomilisest tõsiseni ning filmirollide hulk on aukartustäratav – üle 30! Ühtlasi avatakse ja analüüsitakse raamatus näitleja loometöö seotust teda ümbritseva aegruumiga, selle suhestumist ühiskonnaga, ajastu ja keskkonna mõju näitleja (loome)saatusele ning võimalustele temas peituvat loomingulist potentsiaali avada.

Enn Vaino
Mammutarmee pärlikee (3. osa)
Kaks asja, mida mammutarmees kunagi pole olnud - need on side ja distsipliin ...
248-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
2013
 
1974. aastal juhtus suur õnnetus, võiks öelda, et isegi katastroof Kaug-Idas, Vaikse ookeani sõjalaevastikus.

Mälestusi ja juhtumisi Nõukogude Liidu relvajõududes.

Üleõlapilguheit

Enn Vetemaa

Vanameister meenutab oma lapse- ja nooruspõlve kuni 1965. aastani, kui ilmus "Monument", mis tõi talle ainsa hetkega kirjanikuna suure tuntuse. Raamatus on palju juttu kirjaniku kohtumistest maa-naabrimeestega Raikkülast, Uku Masingu ja Evald Saagiga, seiku ja pildikesi keemia- ja kompositsiooniõpingutest, aga ka meenutusi oma perest, koolikaaslastest, sõpradest ning Eesti elu-olust üldse. Mõistagi ei püsi Vetemaa rangelt kuiva eluloo formaadis, vaid elustab aeg-ajalt värvikaid juhtumisi ja vestlusi talle omases vaimukas ilukirjanduslikus, kohati lüüriliseski vormis.

Kütkestaja
Näitleja Einari Koppel
Koostanud Rait Avestik

399-leheküljeline tavaformaadis ja ümbrispaberiga kõvas köites raamat
Fotosulg 2013

Teatri- ja filminäitleja Einari Koppeli elu ja looming.

Kujundanud Pia Ruber
 

Jaak Juske
Imelik nõukaaeg
Isa põnevad unejutud ajaloost
60-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
Randvelt 2013

Jaak Juske, kelle raamatud Tallinna ja Tartu unustatud lugudest on köitnud paljusid täiskasvanuid, on kirja pannud meie lähiajaloo laste jaoks arusaadavas ja põnevas võtmes. Mis mänge mängiti, kui arvutimänge polnudki? Milliseid komme sõid issid, kui nad olid nii sama vanad kui lapsed praegu? Kuidas sõbraga kinnominek kokku lepiti, kui mobiiltelefon alles ootas leiutamist? Kust tuli meie sinimustvalge lipp ning millised lipud lehvisid siis, kui issid-emmed lapsed olid? Miks vanadel fotodel kõigil lastel ühesugused kaelarätid kaelas on?
Juske toob nostalgianaeratuse näole vanematele ja ajab silmad imestusest suureks lastel. Aga miljon miksi, mis lastel muidu täiskasvanute jutu kõrvalt kuulates tekivad, saavad vastuse. Köitvat teksti saadavad ühtaegu teravmeelsed ja lapselikult võluvad illustratsioonid, mille autoriks on noor kunstnik Merilyn Anvelt.

Kujundanud Villu Koskaru
Illustratsioonid Merilyn Anvelt

Põrgu idarindel
Saksa tankitõrjeväelase päevikud idarindelt 1941-1943
Toimetanud Christine Alexander ja Mason Kunze
Saksa keelest tõlkinud Age Kullerkupp
248-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat
Ersen 2013

Saksa tankitõrjeväelase päevikud idarindelt 1941–1943 Neid päevikuid pidas Saksa sõdur, kes osales operatsioonis Barbarossa ja sellele järgnevates lahingutes idarindel, ja neis avaneb erakordselt vahetu pilt Vene-Saksa võitlusest. Hans Roth kuulus 299. jalaväedivisjoni tankitõrjepataljoni, mis Venemaale tungimise ajal liideti Walther Reichenau 6. armeega. Kirjeldades enda ees avanevaid sündmusi, annab ta edasi ootusärevust ja pingeid ajast, kui sakslased ületasid 1941. aasta juunis Nõukogude Liidu piiri. Otsekui äikesetorm sööstab Wehrmachti rinne edasi ida primitiivsetesse avarustesse. Kiievi piiramise ajal oli Rothi üksus pideva rünnaku all, kui venelased vastasid esimest korda ülekaalukate jõududega ja püüdsid meeleheitlikult sakslaste piiramisrõngast välja tungida. Kui vaenlane on lõpuks purustatud, viib üks SS-lasest kaasvõitleja teda vaatama tsiviilisikute massihukkamist (mis võis olla Babi Yar). Pärast kohutavat talve, mil tuli rinda pista venelaste piirituna näivate reservidega, asub tema üksus 1942. aastal uuesti rünnakule, seekord põhjatiival Gelbi juhtimisel, suundudes Stalingradi peale. Päevikutes kirjeldatakse rünnakuid ja vasturünnakuid vahetu osaleja pilguga, sest Roth kirjutas iseendale, et mitte hulluks minna, sest teadis, et Wehrmachti tsensor ei laseks kunagi tema ausaid ülestunnistusi läbi. Erakordselt paeluvad on tema tähelepanekud ajast, kui 1942. aasta talvel algas Punaarmee vasturünnak ja nende üksus paiknes Itaalia 8. armee kõrval, samuti tema tähelepanekud rinnet tugevdama saadetud saksa üksuste reaktsioonist.

Rothi kolm päevikut avastati palju aastaid pärast tema kadumist. Need olid varjul tema venna kodus, kellega ta oli väga lähedane. Pärast venna surma leidis päevikud tema perekond ja saatis Roselile, Rothi abikaasale. Hiljem usaldas Rosel päevikud Erikale, Rothi ainsale tütrele, kes vahepeal oli emigreerunud Ameerikasse.

Viktoria Ladõnskaja
Lasnamäe valge laev
Vene keelest tõlkinud Katrin Linask
134-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
Petrone Print 2013

Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta. Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: «Ma vihkan teid, sest te olete venelased!»; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.

Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina. Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?

Ilmar Tomusk
Kuue kuuga tankistiks
200-leheküljeline pehmes köites raamat
Tammerraamat 2013
«Kuue kuuga tankistiks» on dokumentaaljutustus, milles Keeleinspektsiooni peadirektor ja lastekirjanik Ilmar Tomusk meenutab oma 30 aasta tagust armeeteenistust Nõukogude Liidu Põhja Merejõudude merejalaväes aastail 1982–1984. Autor maalib värvika pildi elust toonase maailma üliriigi Nõukogude Liidu ühes nn eliitväeosas ning jutustab sellest, mida tuli äsja keskkoolipingist tulnud ning kõrgkooli astunud eesti poisil kaheaastase armeeteenistuse jooksul läbi elada.

Ene Hion
Valdo Pant - aastaid hiljem
287-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
Maagiline Ruum 2013

Valdo Pant ei olnud pelgalt ajakirjanik, võib öelda, et ta oli omaette suurkuju, epohhi loov isiksus Eesti raadio- ja teleajakirjanduse ajaloos. Paneb imestama, milliste ideede ja lahendustega tuli ta välja ajal, kui rahvusvaheline infovoog oli Eesti jaoks piiratud ja kui tänapäeva tehnilistest võimalustest ei osatud veel unistadagi. Seda enam nõudis esiletõus ja publikumenu temalt loomingulisust, leidlikkust ja kõneosavust. Raske arvata, millega tuleks ta välja praegu, kui elanikkonnale on valla nii taevakanalid kui internetiavarused. Suisa uskumatuna, isegi ebainimlikuna tundub Pandi töövõime ja nimekiri töödest, mida ta raadio- ja tele-, aga ka filmi- ja kirjandusmaastikul ära tegi.

Võiks arvata, et peale töö tema ellu midagi enamat ei mahtunudki. Aga ometi – tuleb välja, et ta oli ka värvikas seltskonnategelane ja hoolitsev pereisa. Mis aga kõige üllatavam, tema elu saatsid pidevalt isiksuse lõhestatus, näilikkus, laveerimine võimu ja tõe vahel, jälgede segamine ja oma mineviku ümberkirjutamine. Sellel kõigel oli siiski oma hind – tema piinatud eneseteadvuse, meeletu töökoormuse ja nooruspõlvest pärit tervisehäda koorem paisus lõpuks nii suureks, et murdis ka sellise sitke mehe. Valdo Pant ohverdas oma tööle ande, armastuse, tervise, elu ja võib-olla ka tunnustuse. Ometigi võib tema kohta julgelt kasutada sõna «valgustaja».

  Edgar Pilt Desertöör
200-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat sarjast Metsavenna-er
iEi ole just tavaline, et ühest 1944. aastal Sõrve sääre lahingutest põgenenud väejooksikust saab (võltsdokumentide kaasabil ja Saaremaa metsavendade pealiku Elmar Ilbi mahitusel) täieõiguslik asjamees NKVDs ning Vastseliinas aastateks kohalik miilits. Hakates julgeolekumeeste seas samal ajal jultunult tegutsema metsavendade salakuulajana.

Raamat sisaldab haaravalt tõetruu kirjelduse nõukogude vägede sissetungist Saaremaale ning hiljem end Saaremaal ja Võrumaal varjanud autori sidemetest kohalike metsavendadega, heites valgust paljude saatusele.
Kujundanud Arvo Rebane

  Tõnis Asson
Vene kroonus ehk Äratus ku(u)bis
Meenutusi teenistusest Nõukogude armees 1979-1981
231-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat
Tammerraamat 2012
«Nõukogude armees käimata poleks nii sürrealistlikku materjali suutnud sulest välja imeda ka parima fantaasiaga inimene. Sain väikese ja tähtsusetu sõdurina jahmunult vahtida suure riigi suurt sõjaväge, mille abil partei ja selle juhtide suurele asjale lisandväärtust kuvati.»
Tõnis Asson

Taasloodud Eesti kaitseväes eduka karjääri teinud kolonelleitnant Tõnis Asson töötab praegu Eesti kaitseväe esindajana Brüsselis NATO peakorteris.

Enn Vetemaa
Mees nagu saksofon
216-leheküljeline kõvas köites raamat
Tänapäev 2012
 
Siinses raamatus teeb kirjanik Enn Vetemaa (1936) tagasivaate oma elule ja kohatud inimestele. Lisaks kirjanikutööle on ta tegelenud heliloominguga ning töötanud televisioonis ja filmimaailmas. Mõned ametipostid ja muud asjaolud on tal lasknud lähedalt näha Eesti NSV riigijuhtide toimetusi. On vaja ära märkida, et Vetemaa ei ole mitte ainult paljude romaanide autor ja luuletaja, vaid ka näitekirjanik ja stsenarist. Ta on näiteks kirjutanud, koos Sulev Nõmmikuga, stsenaariumi filmidele «Mehed ei nuta» ja «Siin me oleme!».

Kohatud inimeste hulka, kellest tuleb ses raamatus juttu, kuuluvad teiste seas Valdo Pant, Hardi Tiidus, Juhan Smuul, Ülo Vinter, Eugen Kapp, Ervin Abel ja Johannes Käbin. Vetemaa jutustab huvitavalt ja köitvalt, ja mis eriti tähtis, tema meenutused on rõõmsameelsed ja optimistlikud. Oli aeg, milline oli, kunagi pole olnud, et kuidagi polnud!

  Margit Sarapik
Kohtumine sündmuste horisondil
287-leheküljeline kõvas köites raamat
Tänapäev 2012
Romaani keskmes on ühe Tartu tudengipaari seiklusrikas reis loomavagunis läbi Venemaa Kesk-Aasiasse 1984. aasta talvel. Ajendatuna sündmustest, mis ulatuvad minevikust tänapäeva, rändab minategelane mõttes läbi aja ja ruumi ning püüab neist pöördelistest päevadest justkui salapärase musta augu servalt päästa midagi olulist, millele ta pole siiani julgenud otsa vaadata. See on kohtumine minevikuga, mis võib küll haiget teha, kuid mille tunnistamine on edasiminekuks ainus võimalus.

Autor endast: Avastasin kirjutamise võlu alles hiljuti, kuigi olen elanud ja töötanud raamatute keskel aastaid. Ühel hommikul kõndides läbi linna tööle, hakkasid mu peas keerlema fiktiivsed maailmad ja tegelaskujud, kes lausa ootasid, et ma nende loo välja uuriks ja kirja paneks. See oli äärmiselt põnev tegevus ja tunne, et võin üheaegselt elada justkui mitut elu, kütkestab mind jätkuvalt. Romaan «Kohtumine sündmuste horisondil» on m

  Juhan Gross
Kaotatud suvi
256-leheküljeline pehmes köites raamat
Oomen 2012
Kui me jõudsime Miku talu piirile, seisatusin tahtmatult ja vaatasin tagasi. Kuis küll soovisin endaga kaasa võtta seda sooja kindlustunnet, mida sisendas mulle põliste puude vahele peidetud kodukoht. Kui ma hakkasin uuesti edasi astuma, ulatas Lalla mulle viielehelise jäneseristiku. Milline üllatus, ka neljaleheline on ju piisavalt haruldane, rääkimata siis viiesest. Kas tõesti hea enne!

Tegelikult oli see viimane kord, kui ma Mikut nägin. Saabuv segaduste aeg muutis ta olematuks, nii nagu palju muudki. See ristikhein, mida passi vahel hoidsin, saatis mind läbi kõikide katsumuste. Ta on tänini koos minuga. Tahan uskuda, et ta tõi mulle õnne kõigest hoolimata.l

  Kai Aareleid
Vene veri
200-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
Varrak 2011
 Omapärane fragmentaarium elust lähimineviku Peterburis ja samas 21. sajandi eesti naise kiri kolmveerand sajandit tagasi elanud venelannast vaaremale. Loo minategelane satub mitmeks aastaks maale, mis ei kuulu kaugeltki tema lemmikute hulka, ja seisab seal ootamatult silmitsi iseenda perekonnalooga, mille on seni eelistanud maha vaikida. Nõtkelt ja poeetiliselt mõtiskleb autor selle üle, mis siis tegelikult sunnib inimesi ette võtma pikki rännakuid piisakese vere pärast, mis enamasti jääbki leidmata. Kolme ja poole Peterburi-aasta järel on selle loo jutustaja oma vere küsimuses ehk sama rumal kui enne, ent tema album on täis pilte, mis teevad ta õnnelikuks.

«Vene veri» on lugu kohanemisest, mäletamisest ja unustamisest, aga ennekõike sellest, et veri tõmbab lõppude lõpuks ikka vere poole – kui ainult teaks, mis või kus see veri on. Kai Aareleid (snd 1972) on hariduselt dramaturg ning töötab tõlkija ja toimetajana. «Vene veri» on autori esimene proosaraamat.

  Anne Velli
Türkiissinine
212-leheküljeline kõvas köites raamat
Tammerraamat 2012
 Anne Velli: «Türkiis on mu lemmikkivi ja türkiissinine mu lemmikvärv. Inimesed, keda siin raamatus kirjeldan, ongi nagu türkiissinised ehtekivid või mälestuslaigud mu elus. Halb ununeb aastatega, jääb vaid hea. Olen kirja pannud ainult parimad mälestused parimatest inimestest. Osa kõnnib tänagi kuulsuste alleel, osa on ammugi teispoolsuses, osa aga jäänud ehk tänu oma liigsele tagasihoidlikkusele unustusehõlma. Kõlab klišeena, et oh ja ah, kuidas mul on vedanud, et olen saanud selle ja sellega koostööd teha ja lavalaudadel olla, aga muudmoodi ei oska ka mina ennast väljendada.»