Mõte sinust

Rosie Alison

Romaan tüdruku suurekssaamisest, mille keskmes on kõikehõlmav armastuslugu ... Inglismaa, 31. august 1939 – maailm on sõja künnisel. Ajal, mil Hitler valmistub Poola vallutamiseks, evakueeritakse Londonist pommirünnakute hirmus tuhanded lapsed. Emast lahutatud kaheksa-aastane Anna Sands paigutatakse koos teiste lastega uhkesse Yorkshire’i mõisasse, mille omanikud, salapärane lastetu abielupaar, Thomas ja Elizabeth Ashton, on muutnud evakueeritute kooliks. Peagi näeb Anna asju, mis ei ole tema silmadele mõeldud ning satub seeläbi suhete sasipuntrasse, leides end kaasosalisena armastusloos, millel on ettearvamatud tagajärjed. „Mõte Sinust” on lugu igatsusest, kaotusest ja truudusest, milles ühtivad haarav jutustus ja oskuslik psühholoogiline vaatlus, tehes sellest mitte lihtsalt armastusloo, vaid loo surematust armastusest.

Minu Brüssel

Läbikukkunud euroametniku pihtimus

Vahur Afanasjev

Brüssel on meie uus Moskva, mis siis, et vanast pealinnast väiksem ja kõvasti kaugemal. Vladimir Võssotski asemel kuulatakse siin Jacques Breli ja Punase väljaku sõjaväeparaade asendavad streikivate põllumeeste traktorirongkäigud. Brüsselis elavad kõrvuti klanitud kodanlased, käratsevad moslemid, laisa sammuga neegrid, alalhoidlikud asiaadid, ropu suuga poolakad, maalähedased flaamid ja suurlinlikud prantsuse keele kõnelejad. Klaasist kontorihoonete ja hallist kivist elumajaridade vahel keeb kultuurielu, mida tasakaalustab töine olelusvõitlus. Minu viis aastat uues Moskvas möödus paukuva gaasikatla kõrval magades, lahtise autoga Brüsseli-alustes tunnelisoolikates kihutades, Põhja-Belgia ainsas metsas marjul käies, kolumblaste kõrtsis ussiga maitsestatud napse neelates ning metsikute kirjanike ja ületsiviliseeritud eurokraatidega sinasõprust juues. Kõik see annab kokku satiirilise reisiraamatu, kus komöödia põimub melodraamaga ja poliitiline ebakorrektsus siira inimarmastusega.

Lummus

Harri Jõgisalu

Lummus on lugu Siberisse küüditatud mehe elust noorukist vanaduspõlveni. Siberis aastaid kolhoosi karjusena, kuumadel suvedel stepis muldonnis ja talvel kolhoosniku hurtsikus lõikavalt külmade ja tuisuste ööde unenägudes - lapsepõlve kodu lummuses, tunaste sündmuste keskel. Aastakümneid hiljem Siberist tagasi jõudnud ja oma kodu taastades ärkab juba hallis eas mees mõnigi kord viirastuslikust unest oma noorusajas. Kuid nüüd juba pahupöördes - elust armetus Siberi kolhoosikülas. Nüüd näeb ta lummavaid hetki ääretu stepi värvirikka looduse keskel veedetud suvedest. Armumisest ja kogu eluks leitud õnnest. Järeltulnud põlvkond ei kujuta ette hilisajaloo sündmusi ega suuda või ei tahagi kõike uskuda. Vanavanematel aga seisab neile tehtud ülekohus ja läbielatu unustamatult meeles, tuleb uneski ette või viib une silmist. Raamatu "Lummus" kirjutamise ajendiks sai juba eaka põllu-ja metsamehe jutustatud lugu elust ja elujuhtumustest.

Liisbeti päev

Leelo Tungal

Selles raamatus avaneb väikese tüdruku Liisbeti päev. Ilon Wiklandi joonistused näitavad ühe tubli lapse igapäevaseid askeldusi: söömine, potil käimine, riietumine , mängimine jne kuni magamaminekuni välja. Leelo Tungal lisab neile tegevustele asjakohased ja mõnusad luuletused. Raamat on mõeldud päris väikestele lastele ja nende vanematele.

Liisbet töötab käruga –
kärule teeb säru ta.
Kärinaga sõidab käru
koridoris siia-sinna.
Seni kestab möll ja maru,
kuni emagi saab aru:
oleks aeg vist õue minna!

Lembit Eelmäe näitlejaraamat

Aivar Kull

Aivar Kulli “Lembit Eelmäe : Näitlejaraamat” tuletab meelde kahte raamatut. Esiteks tema enda kirjutatud Oskar Lutsu monograafia (2007) ja teiseks Mari Tarandi raamatut oma vennast Juhan Viidingust “Ajapildi sees” (2008). Sarnasus pole ainult kujunduses. Aivar Kull on sama põhjalik ja ainet tundev, kui Oskar Lutsu monograafias, kuid seekord on see antud isiklikuma lähenemisega, stiililiselt Mari Tarandiga samas võtmes. Autor keskendub küll Lembit Eelmäe näitleja-ande kirjeldamisele, kuid ka kogu ülejäänud elust antakse intiimne ülevaade. Raamatu lõpetab Mati Undi kirjutis “Imelik Lembit Eelmäe”. Raamatus on tosin pilti. Lisaks nimeloend ning Lembit Eelmäe osatäitmiste nimestik (laval, filmis, kuuldemängudes). Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital.

Kuninga kõne

Mark Logue, Peter Conradi

Oli üks mees, kes päästis 20. sajandi esimestel kümnenditel Briti kuningapere. Selleks meheks ei olnud peaminister ega Canterbury peapiiskop. See oli Lionel Logue’i nimeline iseõppinud tundmatu kõneterapeut, keda üks ajaleht 1930ndatel tabavalt „kuninga päästnud nurgaarstiks” nimetas.
Logue ei kuulunud Briti aristokraatiasse ega olnud isegi mitte inglane. Ta oli täiesti tavaline kodanik ning läbi ja lõhki austraallane. Ometi oli just Logue see, tänu kellele sai närvilisest ja kidakeelsest Yorki hertsogist üks brittide armastatumaid kuningaid läbi aegade.
Selle senijutustamata loo Logue’i ja tulevase kuningas George VI vahelisest tähelepanuväärsest sidemest on Logue’i pojapoeg kirja pannud puhtalt oma vanaisa isikliku arhiivi ja päevikute põhjal. Lugu heidab valgust kahe mehe erakordselt lähedasele suhtele ning tutvustab ka kuninga naise, kadunud kuninganna Elizabethi, olulist rolli oma abikaasa maine ja valitsusaja päästmisel.
„Kuninga kõne: kuidas üks mees päästis Briti monarhia” on hämmastav pilguheit enamikele silmadele suletuks jäävasse maailma. Üllatava avameelsusega paljastavad Logue’i päevikud esmakordselt kogu selle piina, mida kogelemine tulevasele kuningale põhjustas. Kunagi varem ei ole Briti monarhiast nii isiklikku portreed maalitud. Kõike seda ühe Austraalia „koloonialase” pilgu läbi, kes teenis oma kuningat uhkuse ja armastusega ning seeläbi päästis ta.

Kuhu küll kõik külad jäid? Eestimaa külade tragöödia Laanemõisa küla näitel. I osa

Lembit Anton

Omaaegne näitleja ja lavastaja Lembit Anton (s. 1922) kirjeldab selles ajaloolises mälestusteraamatus detailselt ja värvikalt ühe Virumaa küla – Laanemõisa küla – ja selle elanike saatusekeeriseid, projitseerides selle oskuslikult kogu Eestimaa ja eesti rahva ajaloo foonile, minnes sealjuures ajas tagasi kuni 13. sajandini. Lembit Anton tõestab tohutu hulga näidete ja faktimaterjali põhjal, kuidas nõukogude võim hävitas süstemaatiliselt ja ettekavatsetult hävituslainete kaudu sajandite jooksul väljakujunenud õitsva Eesti küla, elujõulised traditsioonid, kombed ja külakultuuri selge eesmärgiga hävitada kogu eesti rahvas. Humoorika punkti paneb kogu raamatule peatükk, kus Kremli maailmavallutajad rakendasid teadusliku kommunismi teooriat maaparandusel. Raamat Kuhu küll kõik külad jäid? kuulub kolmanda raamatuna ajaloolisse mälestustetraloogiasse üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kaks raamatut Selles sõjas mina ei sure (2007) ja Maakorraldajad (2010).