Rahvusmustrites on midagi ürgset ja oma, need tekitavad turvatunnet ning annavad edasi esivanemate tarkust. Raamatusse on kogutud 19 Eesti käsitöö-meistri rahvusmustrite ainelised ehted. Iga ehte juurde kuulub illustreeritud etapiline õpetus, mille järgi on seda lihtne kodus järele teha. Kasutatud materjalid, tehnikad ja meistreid inspireerinud piirkonnad on väga erinevad: villaloorist polümeersavini, kaaruspaelast taaskasutatud kampsunini, Setomaalt Põhja-Eestini.
Tegemist on raamatu "Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid" (e. k. 2008) autorite kõige kuulsama raamatuga, mis neile ka maailmakuulsuse tõi. Käsiraamat, mida on nimetatud ka lapsevanemate Piibliks, annab delikaatses ning humoorikas stiilis näpunäiteid, kuidas aidata oma lastel ühe katuse all elada ja ise sealjuures ellu jääda, st kuidas kasvatada oma poegi ja tütreid nii, et nad kõik ennast täisväärtuslike perekonnaliikmetena tunneksid.
Käesolev raamat võiks olla kohustuslikuks lugemismaterjaliks mitte ainult lapsevanematele, vaid ka õpetajatele, sotsiaaltöötajatele ja kõigile lastega kokkupuutuvatele isikutele, aidates kaasa sisemiselt vabade ning väärikate inimeste kujunemisele.
Kujutage ette maailma, milles lapsed kasvavad peredes, kus on keelatud haiget teha; kus lastele õpetatakse, et viha saab väljendada mõistlikult ja ohutult; kus iga lapse isiksust väärtustatakse ega võrrelda teda teistega; kus peetakse normaalseks koostööd, mitte võistlemist; kus mitte keegi pole surutud ühtegi rolli; kus lapsed kogevad iga päev võimalusi erimeelsuste lahendamiseks.
Mis saaks siis, kui need lapsed kasvavad suureks ja hakkavad meie homset maailma kujundama? Milline maailm see küll oleks! Unistuste kodudes kasvanud lapsed teaksid, kuidas tegeleda probleemidega nii, et see ei seaks ohtu meile kallist maailma. Nad pühenduksid probleemide lahendamisele ja rakendaksid selleks vajalikke oskusi. Nad päästaksid meie suure globaalse perekonna.
Muinasjuttude hulgas leidub üksteisele lähemaid ja kaugemaid lugusid, erinevatest piirkondadest ja erinevate tegelastega, isegi kui sisu poolest peaksid nad sarnased olema. "Saagijagamises" on sellised jutupaarid pärit Eesti Rahvaluule Arhiivist, juttude tegelasteks loomad või Vanapagan.
Kohtame neid nagu elus: kannelt mängimas, sitikat praadimas ning võidu jooksmas. Kord jagatakse juuri, kord pealseid, seepärast raamatu nimigi - "Saagijagamine".
Heljo Männi päevikulaadses mälestusteraamatus oma kaasaegsetest saame teada nii mõndagi isiklikku ja isikupärast eesti kirjanikest, heliloojatest, näitlejatest, kultuuritegelastest. Lühikesed mälupildid vahelduvad fotodega ning annavad erakordselt huvitava terviku loomisest ja loomevõimalustest, tööst ja elust ajal, mida aasta-aastalt üha vähemad mäletavad. Seda väärtuslikumad on Heljo Männi poolt kirjasõnasse talletatud lood. Lihtsad ja keerulised, naljakad ja kurvapoolsed. Nõgesed ja nartsissid – kõrvetavad ja siravad.
