Hädavajalik mustkunstikomplekt kõigile tulevastele mustkunstnikele, mille abil õppida selgeks parimate võlukunstitrikkide saladused. Kaarditrikid, münditrikid, võltspöidlatrikid, topsitrikid- elukutselise mustkunstniku näpunäited aitavad kõiki neid oskusi omandada ja lihvida. Lisaks raamatule on harjutamiseks kaasas ka võltspöial, mängukaardid, rätik, vajalikud topsid ja kuulid. Kõik see on pakitud vahvasse mustkunstniku kohvrikesse.
Abigail Wendover, kahekümne kaheksa aastane “vanapiiga”...
on otsustanud takistada oma ilusat ja südikat vennatütart Fannyt kiindumast kena välimusega linnavurlesse ja häbiväärse mainega õnnekütti Stacy Calverleigh’sse
Miles Calverleigh, oma suguvõsa must lammas...
on pikalt Indias elanud, skandaalse minevikuga ja üldsegi mitte kombeka käitumisega kõige ärritavam inimene, keda Abby on iial kohanud.
Kas neist kahest võivad saada liitlased, et kaitsta Abby vennatütart äärmiselt ebasobiva abielu eest?
Georgette Heyer (1902 – 1974) on inglise romaanikirjanik, keda peetakse Briti regendiajastu romantikakirjanduse žanri loojaks. Tema viljakast sulest on ilmunud enam kui viiskümmend ajaloolis-romantilist romaani ja lühilugu. Heyeri romaanides on kõike, mida lugeja ühest kaasahaaravast ajastutruust armastusromaanist ootab: romantikat, kõrgklassi kombeid ja keelekasutust, intriige, kauneid riideid, korraldatud abielusid, seiklust ja huumorit.
Julius Kuperjanovi nimi on rahva hulgas tuntud Vabadussõja sangarina, kes suri Paju lahingus saadud punaste kuuli tekitatud haavadesse. Missugune oli aga tulevase kangelase lapsepõlv, noorukiaeg või täismeheks sirgumise lugu ning kust ammutas ta seda tohutut eneseohverduslikku indu, mis sundis teda asuma oma paljukannatanud rahva kaitsele?
Hea lugeja! Sa leiad vastused käesolevast kogumikust, millesse on koondatud kolme autori erinevad lood Julius Kuperjanovist: kangelaseks sirgumise ja selleks saamise lugu ning lõpetuseks midagi ebatavapärast – Vabadussõjaaegses luulekeeles lisa tema viimasest ööst Paju all.
Raamat “Lippude lehvides mere põhja!” on terav, hästifokuseeritud pilk Eesti Meremuuseumi paljude aastate uurimistööle merearheoloogia vallas.
Juba aastakümneid on muuseum teinud avamerel välitöid, otsides, leides ja uurides aastasadade vältel siinsel merealal hukkunud laevu. Neid on leitud palju, asub ju meie väike riik nii ajalooliste kui ka kaasaegsete mereretkede ristteel. Samuti on siinmail lõõmanud arvukate merelahingute halastamatu leek, viies merepõhja sadu ning sadu mitmesuguseid laevu paljude tuhandete meestega. 32 aastat tagasi oma esimesele uurimisretkele minnes ei teadnud tulevased teadurid mitte ühegi laevavraki asukohta. Kus need asuvad ja mis nendega juhtus, ootas selgitamist. Allveeuuringute kavandamisel võeti eeskuju eestlaste Läänemere-naabrite – soomlaste, rootslaste, taanlaste ja sakslaste edusammud. Tänapäevaks on Eesti Meremuuseum üks väheseid muuseume maailmas, võimalik et ainus, mis nii pika aja vältel katkematult, aasta-aastalt, töötab avamerel. Kõike seda on tehtud ja tehakse oma heade koostööpartnerite kaasabil merendusajaloo uurimise eesmärgil. Paljud leitud laevadest, millest mõnede lood ka selle raamatu kaante vahel, on olnud omanikriikide rahvuslikuks uhkuseks.
Raamatul on teinegi tähendus, mida end visalt harinud ja arendanud kutselistest meremeestest uurijad on silmas pidanud. Pea kõik hukkunud laevad on viinud kaasa oma kohust viimse hetkeni täitnud meremehi, kelle mälestus väärib jäädvustamist, kas või anonüümselt, nende laevade lugude kaudu.
Merepõhi varjab saladusi veel aastakümneteks. Iga vrakk seal kujutab endast veel üht lehekülge merendusajaloo põnevas raamatus.
Reisikiri on kirjanik OLEV REMSU üks meelisžanre, mille eest on lugeja talle ka rohket tunnustust jaganud. Reisimehena on tal kannatlikkust ning võimet trotsida kõikvõimalikke teekonnaraskusi, samas oskust lävida erinevate inimestega, kirjanikuna terast silma märkamaks võõrsil uut ja iseloomulikku. Tähelepanu väärivad on tema situatsioonikoomilised olukorrad, ta omapärane huumor ja muhedus.
2008. aasta suvel koos TIIT PRUULIGA tehtud pikk rongireis viis nad läbi kogu Siberi lõpuks Vaikse ookeani äärde; reisi tõeliseks sihtkohaks oli eestlastest väljarändajate küla, kus reisimeestel õnnestus kohtuda ka selle viimaste eestlastest asukatega.
