Inimestevahelised suhted, töökaaslaste-vahelised probleemid naistekollektiivis, probleemid alkoholiga ning armastus, armastus, armastus – seda kõike leiate siit rohkesti.
Kalatööstuse mured ja rõõmud taasiseseisvunud Eestimaal, rutiinne töö, hall ja üksluine argipäev... kuni kõik äkki muutub – uue ülemuse saabumisega oleks kui päike Katreni jaoks pilve tagant välja tulnud! Kas jääbki nii alatiseks? Kes oskaks küll ette näha armastuse keerdkäike...
Väikesel Merlel on isast kahju, lõputult kahju, ehkki ta näeb isa julmust teiste pereliikmete kallal. Ta usub, et pere rõõmsad hetked kaaluvad siiski halva üles. Väikesest tüdrukust peale püüab ta olla lepitaja oma ema Jelena, vahelüli kasuõe Esteri ning isa Andero vahel, kuid tema suutmistest ja oskustest jääb napiks. Nõnda ei saa ta ka aru, miks isa lõpuks kaheteistkümneks aastaks trellide taha satub. Merle ei loobu isast isegi siis, kui ta on täiskasvanuks saanud. Ta püüab ikka veel perekonda koos hoida.
Peresuhteid käsitlev romaan on seni lastekirjanikuna tuntud Ebe Padu esimene raamat täiskasvanutele.
Kui Toomas Hendrik Ilves kõneles 2008. aastal Eesti iseseisvuse taastamise päeval loomeliitude esindajatele, siis lausus ta lõpetuseks: “Armas Lagle, sinule tahan ma pühendada oma kõne viimased sõnad. Truudus põhimõtetele ajal, mil lihtsalt “ära elamine” oli lihtsaim võimalus, andis sulle nii ränki üleelamisi kui ülendust.”
Elu on lihtne, kui pead oma põhimõtetest kinni, arvab Lagle Parek ise. See lihtne elu, millest ta oma mälestusteraamatus talle omasel otsekohesel moel kirjutab, on paljudele meist ometi otsekui sümbol. Õieti mahub sellesse kaugelt rohkem kui üksainus elu.
Koos äsja ilmunud Elsbet Pareki eluraamatuga “...ja põlvest põlveni kajab” moodustub mitme põlvkonna lugu – ühe perekonna hoiakute, valikute ja saatuse lugu, mis algab möödunud sajandi hakul ja toob tänapäeva välja ning on iseäranis tihedasti seotud Eesti riigi looga.
Me suhtleme, et tunda suhetest rõõmu, et saavutada enesele olulist, et täita tööülesandeid. Juhtub, et kõik ei lähe nii nagu tarvis. Inimesed ei mõista meid või meie neid. Kokkuleppeid ei saavutata või saadakse selline kokkulepe, millega ei olda rahul. Vastuolud tunduvad ületamatud. Mõtted seoses kõige sellega toovad kaasa kurbust, viha, pettumust. Tundub, nagu ei saaks me midagi muuta. Ometi saab õppida konflikte kui vastuolusid käsitlema selliselt, et nendega paremini toime tulla.
Selles raamatus räägitakse konfliktide kui vastuolude olemusest ja nende liigitusest. Räägitakse sellest, et meie mõtlemise viisidest sõltub suuresti see, kuidas me oma eluga toime tuleme. Me võime elada rõõmsat elu, milles on ka ebaõnnestumisi, kuid need ei domineeri meie üle. Samas võime elada ka sellist elu, milles iga päev on raske ja vaevaline “võitlus” ning tulevik tundub tume.
Raamatus antakse ülevaade suhtlemistehnikatest ning nende kasutusviisidest. Kirjeldatakse vestluse juhtimise tehnikaid. Räägitakse kehtestamisest ja läbirääkimistest. Käsitletakse gruppide juhtimise problemaatikat.
Ühel päeval tuli Anto lasteaeda uus tüdruk. Tal oli ainult üks ratas, aga oma ainsa rattaga oskas ta teha midagi niisugust, millega keegi teine hakkama ei saanud.
Varem on samas sarjas ilmunud „Autopõnn Anto lemmiktoit” ja „Autopõnn Anto läheb seiklema”.
Kõikide selle sarja raamatute tekst on trükitähtedega.