Mu armas Väike!

Artur Rinne kirjad Arhangelski vangilaagrist

Risto Lehiste

„Mu armas Väike” on pühendatud Artur Rinnele – lauljale, kes Hugo Hiibuse sõnul „laulis end eesti rahvaga sina peale”. Selle raamatu sisuks on kirjad, mis saatuse tahtel leiti tema kauaaegse elumaja Salme 25 pööningult just 2010. aasta maikuus, enne Artur Rinne 100. juubelit. Need kirjakesed ning Rinne loodud laulud heidavad valgust mitmete generatsioonide lemmiku sellele elupoolele, millest kunagi ei räägitud.

Arhangelski vangilaagrist saadetud kirjades oma naisele peegeldub tihti terava keele poolest tuntud Arturi tundelisem pool, vangilaagri elu-olu ning mitte just kõige sõbralikumad hoiakud tolleaegse ühiskonna ja režiimi suhtes. Kirjad on lihtsad ja südamlikud – samasugused nagu Artur Rinne ise. Veelgi südamlikumad on tema loodud laulud, mis ühtaegu nii vastanduvad kui ka peegeldavad seda rasket olukorda, kus Rinne viibis.

Siil Liis ja teised siilid

Paul-Eerik Rummo

Paul-Eerik Rummo „Siil Liis ja teised siilid” on sõbralik juturaamat. Keskkond, kus tegevus toimub, on igapäevaselt tuttav ja äratuntav – unise aleviku bussijaam, turistidest kubisev suvine vanalinn, maamaja vanade puude keskel, uusasum linnaäärsel põllul... Kuid nendes tõsielumaastikes tegutsevad veidrad, paraja kiiksuga loomad, tekitades ootamatuid olukordi ja lisades nõnda lugudele erilist särtsu ja sära.

Õhk riisiterade vahel

Kaheksa aastat Jaapanis

Riho-Bruno ja Kertu Bramanis

Mis juhtub, kui euroopa pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, lisaks kaasas ka laps. Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega, sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine. "Õhk riisiterade vahel" pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu.

Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa

80 tsitaadiga läbi maailma ajaloo

Helge Hesse

Pealkirjas viidatud kuulsad sõnad on öelnud Martin Luther (1483–1546). Kuid kas ikka on? „Kasuta päeva!” soovitas Horatius. „Ma mõtlen, järelikult olen olemas,” leidis René Descartes. „Aeg on raha,” tõdes Benjamin Franklin. „Jumal täringut ei mängi,” hoiatas Albert Einstein.
Raamat tutvustab kuulsate tsitaatide sünnilugu ja koos sellega ka aega, mil need tuntud sõnad lausuti. 80 tsitaadiga käiakse maha kaunis pikk tee, sest vanima tsitaadi („Tunne iseennast”) ja värskeima mõiste („kurjuse telg”) vahe on ligi 2 600 aastat.

Nastja tarkuste raamat

Kristiina Genno

Ei ole võlukepikest, mida viibutades kerkivad meie ette rahamäed, hakkavad voolama piimajõed ning võidetakse kõik maailma haigused.
Küll aga on olemas vanarahvatarkused ja iidsed retseptid, mis pärinevad vanadelt ravitsejatelt ja mida pärandatakse põlvest põlve. Ravimiretseptid, mida teiega siin raamatus jagan, on saadud minu Siberis elanud vanavanaemalt Kalistalt. Ta oli küla ravitseja ja tänu oma võimetele väga hinnatud. Ei olnud haigust või muret, millest tema jagu ei saanud. Inimene saab väga palju ka ise enda jaoks ära teha. Et sünniks ime, on üldjuhul vaja väga palju usku ja õige natuke teadmisi. Tuleb ainult teada, kelle poole oma abipalvega pöörduda. Sellepärast räägingi siin raamatus ka meid saatvatest inglitest ja abistavatest kaitsepühakutest.
Maailm on midagi nii palju enamat kui vaid see, mida me näeme.

Mälestused IV

Kandilised sambad. Ülikool

Mihkel Mutt

Mälestuste IV osa kõneleb aastaist 1971-1976. Meenutatakse alma materit tekkiva sotsiaalse stagna taustal. Juttu tuleb legendaarsetest professoritest ja kaasõppureist, õppepraktikast “Noorte Hääles” ja “Sirbis ja Vasaras”, sõjaväelaagrist, KGB-st, Tartu kõrtsidest ja nende värvikatest tüüpidest, Noorte Autorite Koondisest, teatri- ja kultuurielust.

Minu Ungari

Reet Klettenberg

Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida.
Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab.
(Reet Klettenberg)

Mahajäetud maja

Diana Leesalu

Kelder. Ma olin roninud mööda peenikeste metallpulkadega redelit kellegi keldrisse. Siis olin ma libastunud. Järelikult ma kukkusin. Alla. Aga kui sügavale? Kui sügavale annab nii kaua kukkuda? Ma ei kujutanud ette mitte ühtegi inimest, kellel oleks selline põhjatu kelder.
Kuidas küll keegi viitsiks iga päev nii palju aega kartulite järele ronimiseks kulutada? See ei saanud olla kelder. Aga mis see siis oli?

„Mahajäetud maja” on lõbus, aga ka kõhedusttekitav lugu kolmest poisist, kelle üleannetu uudishimu viib seiklustesse, mida keegi meist uneski näha ei oskaks.

Kevade. Suvi. Sügis

Arvo Kruusemendi filmid

Annika Koppel

Me oleme lugematu arv kordi vaadanud filme „Kevade“, „Suvi“ ja „Sügis“. Nüüd saab sellele lisaks lugeda ka raamatut meile nii lähedaste filmide saamisloost, tollasest filmitegemise süsteemist ja muidugi võrratutest osatäitjatest, keda me saame jälgida läbi kolme linateose ja kahe aastakümne.
Mis filme ka Arvo Kruusement teinud oleks, Lutsu triloogia jääb tema elutööks. Filmiajakirjanikud hindavad „Kevadet“ läbi aegade parimaks eesti filmiks.

Juku juntsüklopeedia

Koolihuumori kogumik

Igas kodus, igas koolis on omad naljad, omad sõnakõlksud ja omad jukulikud koolijuntsud, kelleta elu oleks poole igavam. Kahjuks levivad juntsüklopeedilised teadmised siiamaani suust suhu, mis on teadagi tagurlik ja isegi ebahügieeniline. “Juku juntsüklopeedia” asub neid lünki täitma kogumikuga, millest leiate kollektsiooni koolinaljadest, mitmesugustest ennustustest-paikapanemistest ehk koolimullidest, salmikuvärssidest, kiiksuga kirjandilausetest ja slängisõnadest.

Eve Kivi. Ma olen elanud

Lea Arme

„Suur tšiili poeet Pablo Neruda pani mulle omal ajal südamele: „Evita, ela nii, et võid öelda: ma olen elanud!” Usun, et don Pablo oleks minuga rahul. Sest ma o l e n elanud.”

Nii ütleb näitlejanna Eve Kivi oma raamatule saateks ja lehekülg lehekülje järel võime veenduda, et nii see tõepoolest on. Kinotöö, millele Eve Kivi juba õige noorena sattus, kujundas hämmastava saatuse, millele pole siinmail palju vastu panna. Ta on mänginud rohkem kui viiekümnes filmis. Ta on üks kahest eestlasest, keda on jäädvustanud kuulus maalikunstnik Ilja Glazunov. Tema sõpruskonda kuulus Tšiili presidendi Salvador Allende abikaasa Hortensia Bussi de Allende. Ugandas püüti teda naistemaia diktaatori Idi Amini Dada eest varjata nagu imeasja, sest ta oli ja on ütlemata kaunis naine. Ta on näinud paljusid selle ilma vägevaid, kirjeldamatut glamuuri, aga ka ehtsat sõda.
Eve Kivi on erakordne naine. Ja see on raamat erakordsest elust.

Eesti kooli ajalugu 1860. aastaist 1917. aastani

2. köide

Aleksander Elango, Endel Laul, Allan Liim, Väino Sirk

Eesti kooli ajalugu neljas köites" 2. köide on 1989. aastal ilmunud 1. köite (13. sajandist 1860. aastateni) järg. Selles viiakse käsitlus 1917. aastani.
Köide põhineb suurel määral Tartus, Tallinnas, Peterburis ja Riias asuvate arhiivide fondidest kogutud ajaloolisel andmestikul. Kasutatud on mitmesuguseid allikapublikatsioone, sealhulgas statistilisi, Eesti Vabariigis 1920.-1930. aastatel ning nüüdisajal kodu- ja välismaal ilmunud ajaloolisi uurimusi, Eesti haridus-, kultuuri- ja riigitegelaste memuaare. Infovälja suurendamiseks on rohkesti kasutatud eesti, baltisaksa jt. rahvaste teatmeteoseid.
Nii on 2. köide muutunud omalaadseks rahvuslikuks kooli- ja kultuuriajaloo alaseks teabeallikaks.

Tartu koonduslaager. Meie ühine halb uni?

Pärast Eesti taasiseseisvumist on aina räägitud nõukogude repressiooniorganite hirmutegudest. Selle taustal on pea täielikult unustusse vajunud need roimad, mida panid toime Eesti vallutanud sakslased ja nende eestlastest käsilased. Käesolev raamat räägib Tartu koonduslaagrist, kust viidi Lemmatsi küla ligiduses olnud tankitõrjekraavi mahalaskmisele tuhandeid inimesi, ning selle toonasest ülemast Karl Linnasest. Räägib mehest, kelle nõukogude kohus massimõrvade eest tagaselja surma mõistis. Ent kes kummatigi elas talle kõikidest süüks pandavatest kuritegudest hoolimata Ameerikas aastakümneid õnnelikku ja turvalist elu armastava perekonna rüpes. Kuni saatuse karistav mõõk lõpuks siiski temani ulatus.
Kõige kummalisemal viisil on tänapäeval tekkinud olukord, et kunagine tagaselja surma mõistetud massimõrvar Karl Linnas võidakse tema kohtuasja uuesti läbi vaatamise korral erapooletus kohtus õigeks mõista ning tunnistada nõukogude võimu poolt ülekohtuselt represseerituks.
Kaplinski kirjutab: „Näituse väljaku koonduslaagri kunagises asupaigas ei ole mälestusmärki. On asju, mida ei taheta mäletada.“

Wõlukunst

Septimus Heapi esimene raamat

Angie Sage

Septimus Heap, seitsmenda poja seitsmes poeg, kaob oma sünniööl, kui ämmaemand on ta surnuks tunnistanud. Selsamal ööl leiab Septimuse isa Silas Heap koduteel lumest tekki mähitud lapse – kannikesekarva silmadega vastsündinud tüdrukukese. Ja selsamal lumisel ööl saab Marcia Overstrand ebatavaliseks võluriks.
Heapid võtavad väikese tüdruku enda juurde, panevad talle nimeks Jenna ja kasvatavad teda nagu oma last. Aga kes on see müstiline väike tüdruk ja mis juhtus tegelikult nende armastatud poja Septimusega? Kümme aastat hiljem tuleb välja, et need sündmused ei olnud sugugi juhuslikud. Heapide elu muutub tundmatuseni ja nad haaratakse uskumatutesse seiklustesse. Mäng käib elu ja surma peale ...

ANGIE SAGE on lastele ja noortele kirjutanud üle tosina raamatu ning nii mõnegi ise ka illustreerinud. „Septimus Heap: Wõlukunst” on tema esimene pikem jutustus. „Septimus Heapi“ sarja seitsmest raamatust on ilmunud viis, mis peagi ka eesti keeles ilmavalgust näevad. Üle maailma on sari tõlgitud juba 32 keelde ja müüdud üle 32 miljoni eksemplari.

Saatevigad

Kirsti Vainküla

Televiisori sees on veel üks maailm. Palju suurem, kui üheltki ekraanilt välja paistab. See on apsude ja segaduste lõputu maailm. Sellese raamatusse on jäädvustatud lood, mis on pidanud vastu ajahambale. Nende lugude kangelased on telemaailma legendid: Valdo Pant, Hardi Tiidus, Rein Karemäe, Kalle Mihkels, Urmas Ott, Alice Talvik, Harri Kingo, Enn Eesmaa, Mati Talvik, Vahur Kersna, Marite Kallasma, Urmas Reitelmann ja paljud teised nii siin- kui ka sealpool kaamerasilma.

Pagari piparkook

Andrus Kivirähk

Televisioon oli oma saatepäeva lõpetanud ja aparaat vingus teises toas nagu metalne emis. Einar lülitas lustikummuti välja. Tal oli veel õige vähe toitu alles – nii kolmsada grammi vorsti, kaks hapukurki ja pool pakki keefirit. Noh, ja veel üks õun, tõsi küll, väga suur ning punane. Einar sõi riismed heaperemehelikult ära ja mõtles, kas peaks nüüd kööki koristama hakkama.

Märgitud

Öö Koja esimene raamat

P. C. + Kristin Cast

Zoey Redbird on kuueteistkümneaastane tüdruk, kelle vampiiride jäljekütt ühel harilikul koolipäeval ära Märgib. Ta peab jätma oma senise elu seljataha ja minema Öö Koja kooli, kus temast saab täiskasvanud vampiir. Aga seda vaid juhul, kui ta suudab läbi teha Muutuse. Peagi selgub, et Zoey ei ole tavaline vampiiriõpilane. Ta on jumalanna Nyxi väljavalitu, kel on haruldane võime kutsuda välja kõik viis elementi: õhk, maa, tuli, vesi ja hing. Kui Zoey saab teada, et Öö Koja eliitrühma Pimeduse Tütarde juht kuritarvitab jumalannalt saadud andi ja oma positsiooni, peab ta otsustama, kas julgeb astuda vastu enda saatusele. Õnneks on tal uued sõbrad, kes teda hätta ei jäta.

“Märgitud” on kogu maailmas väga menuka “Öö Koja” sarja esimene raamat. Ei sobi nooremale koolieale.

P. C. Cast on paljude auhinnatud noorteromaanide autor. Tema tütar Kristin Cast on kirjutanud artikleid ja luuletusi, mille eest on samuti võitnud auhindu. Mõlemad elavad Oklahomas. “Öö Koja” sari on nende esimene koostöö.

Minu vend Tõnis

Kirjanik Tõnis Lehtmetsa elust ja loomingust

Hinge Kaljund

Kirjanik Tõnis Lehtmetsa õe Hinge kirjapandud lugu oma vennast, nii nende ühisest noorusest Lääne-Virumaal Luusika külas, Tõnise õpinguaastatest Tartu ülikoolis, tööst ajakirjanikuna ja kirjanikuna kui ka paljust muust, nähtud suuresti läbi Tõnis Lehtmetsa värsiloomingu. Raamatu teine osa sisaldab Tõnis Lehtmetsa lühiproosat, aga ka Luusiku küla ning Lehtmetsade suguvõsa ajalugu.

Minu jalad

Aidi Vallik

“Minu jalad” on natuke teistmoodi ettelugemisraamat, mis arendab 2-3aastase lapse arusaamist iseenda kehast ja sellega seotud sõnavara. Avastab ju väikelaps maailma iseendast ja oma lähimast ümbrusest alustades. Nii teksti kui piltide juures on keskmisest enam arvestatud ka väikelapse vastuvõtuvõimet ja ealist eripära.

Margarita Voites

Imet tabades

Peter Pedak

Legendaarne koloratuursopran Margarita Voites on laulnud kogu elu. Muutunud on riigikorrad ja ooperilaulja staatus, esinemispaigad ja publik, kuid Margarita vastuoluline ja põnev isiksus on püsinud kõigutamatuna. Temas on välist sädelust ja seesmist väärikust, eristumisjulgust ja nõudlikkust – ta on täisverelise primadonna võrdkuju. Raamat on keskendunud Voitese hiilgeajale, mil ta töötas Vanemuises ja Estonias, sai kõrgeid tiitleid ja kutse Moskva Suurde Teatrisse. Meie ees on imetabane laulja ja elav inimene oma võlude ja iseärasustega. Tema harukordne elujõud ja loomistahe ei näita väsimuse märke. Nüüd, seitsmekümnendates eluaastates, liigub Margarita Voites koloratuursopranite loomingulise pikaealisuse maailmarekordi purustamise poole.

Vaikimise valus hind
Kristina Krigul


Käesolev raamat põhineb tõsielulistel sündmustel. Elu viis tüdruku Narva, seal, linnalähedal asuvas Olgino külaklubis kohtas ta vene rahvusest sõdurpoissi. Noored armusid, aga saatus otsustas teist rada käia.
Autor Valve Reidla (Kristina Krigul) on sündinud Petseris. Sõjakeerises sattus perekond Võrru, kus möödusid tema lapsepõlv ja kooliaastad. Kevadest 1967 elab Valgamaal.
Lugu oli ka saates "Sind otsides".

Disney ja Pixar
Autod

Kokku 64 leheküljetäit kiiretempolist sisu:

• mitu vahvat koomiksikogu
• kihutama kutsuvaid lauamänge
• värvimiseks pea kõik tähtsamad autod
• meisterda endale "Autode" mänguasju

Karl Homann ja Andreas Suchanek
Sissejuhatus majandusteadusesse (3. osa)

Selle väljaandega jõuab lõpule Karl Homanni ja Andreas Suchaneki raamatu «Sissejuhatus majandusteadusesse» toomine eesti lugejate kätte. Tegemist on kolmanda tõlkeraamatuga sama pealkirja all, mis hõlmab originaali viimase, kuuenda peatüki «Ökonoomika metodoloogia».

Meeldetuletuseks: ökonoomika on autoritel majandusteadusliku metodoloogia universaalne rakendamine koostegevuse probleemide uurimisel, ka väljaspool majandust. Et tegemist on vaid ühe peatükiga, siis oleme tõlke alapealkirjades peatüki numbri (6) lühiduse mõttes ära jätnud.

Üldjoontes järgib tõlge esimestes osades valitud termineid ja sõnavara. Arusaadavalt eeldab viimase osa mõistmine tagasi- vaateid esimestesse osadesse. Sisuliselt on viimane peatükk kindlasti teadusteoreetiliselt kõige põnevam ja ka vaieldavam. Autorid astuvad siin avalikku diskussiooni küllalt laia kriitikarindega, mis majandusteaduse ja eriti tema traditsioonilise metodoloogia, st ökonoomika ees avaneb. Siinkohal võib lisada, et majandusteaduse raames on tänapäeval ökonoomika kõrval koha leidnud ka teised majanduse käsitlusviisid (sotsioloogiline, psühholoogiline, ajalooline jt). Nende alternatiivide üldpealkirjaks on saanud heterodoksne majandusteadus.

Eeva Park
Kõige tugevam isa

«Kõige tugevam isa» on Eeva Pargi esimene lasteraamat. See on raamat, mis räägib kasvamisest, nii isa kui lapse kasvamisest, nende kooskasvamisest

See on raamat, kus sõna loob pilte ja pilt täiendab sõna, ühtviisi tähenduslikud on aga mõlemad. Kaia Rähni pildid raamatusse valmisid käsitööna.

Õuduste kool

Grigori Oster

Ühel mustal-mustal ööl lendas musta tuppa must-must kinnas...
Umbes sedaviisi algavad kõik laste õudusjutud. Edasi järgneb hingekriipiv lugu, millest juuksed tõusevad püsti, nii et tahaks jalad lõua alla kerida ja ennast üleni tekiga katta.
Vene lastekirjanik Grigori Oster kuulas, mõtiskles ja jõudis otsusele: mille poolest siis tema mingitest harimata tatikatest viletsam on? Ta kirjutab hoopis paremaid jutte, hirmsamaid, ja pealegi kooli teemadel. Tulemuseks on väike, aga naljakas kogumik lastejutte – just selline, mida erilise mõnuga fännavad poisid vanuses 7-10 aastat.

Valküürid

Paulo Coelho

„Spirituaalsed otsingud koosnevad paljudest algustest … ja ainus, mis on tähtis – alati – , on tahe jätkata.”

Miks me hävitame selle, mida kõige rohkem armastame? Nii küsib „Alkeemiku” autor Paulo Coelho oma minevikuga vastamisi seistes. Koos Chrisiga võtab ta ette teekonna kuumusest pakatavasse Mojave kõrbesse. Nelikümmend päeva kestva rännaku jooksul kohtavad nad kummalisi naissõdalasi valküüre.

„Valküürides” räägib Paulo Coelho ausalt ja avameelselt võitlusest oma sisemise hirmu ja kahtlustega. Samuti on see lugu kahest inimesest, kes püüavad teineteist mõista. Kuid eelkõige on see jõuline sõnum minevikuga leppimisest ja usust tulevikku. Alles siis, kui suudame ära tunda ja omaks võtta oma tugevused ja nõrkused, võime muuta maailma.

Paulo Coelho üks tähtsamaid teoseid ilmub nüüd lõpuks ka Eestis. See on mõistatuslik ja üllatuslik romaan, mis jutustab pärast „Alkeemikut” kirjaniku uskumatust inimlikust ja spirituaalsest rännakust.

Urmas Alender: lõputa lookleval teel

Paavo Kangur

See on raamat armastusest ja rokist.

Urmas Alender oli veerand sajandit Eesti rokimaastiku keskne kuju ja seegi kõlab tema kohta öelduna tagasihoidlikult. Traagiline surm reisilaeval Estonia muutis ta üheks suurimaks legendiks kodumaises rokkmuusikas.

Raamatu loomisel on kasutatud Urmase kirjutatud unikaalset Ruja päevikut, mis ilmus päevavalgele alles pärast legendi surma.

Tänapäeva lapsed

Meg Blackburn Losey

Kes on "tänapäeva lapsed"? See on laste uus põlvkond – vastuvaidlematult kaugemale arenenud kui eelmised põlvkonnad –, kes on tulnud meie maailma väga eriliste annetega. Paljud neist mäletavad, kus nad olid enne Maale tulekut, sageli mäletavad nad isegi oma eelmisi elusid. Nad jagunevad mitmesse erinevasse kategooriasse – indigolapsed ehk paradigma tähtsad esindajad, kes loomuomaselt teavad, et meie maailmas on midagi valesti ja et ühiskonna reeglid ei arvesta kõikides olukordades alati konkreetsete asjaolude ja indiviididega; intuitiivsed ja telepaatilised kristallilapsed; tähelapsed, kes on võimelised suhtlema vaimselt ja nägema ette tulevikku; Maa inglid ja üleminekulapsed, kes jäävad kuhugi vahepeale.

Nende väga erinevate ja ebatavaliste laste fenomenide kohta ei ole palju avalikult kättesaadavat informatsiooni, sest puhtalt energeetilisi nähtusi on raske dokumenteerida ja teaduslikult tõestada. See raamat räägibki millestki, mida ei saa veel mõõta, aga mis toimub meie maailmas iga päev: siia kogutud materjal põhineb vahetul kogemusel, mis on kogutud tervendamisseanssidelt, individuaalsetest intervjuudest ning veebilehekülgedelt, kuid oma panuse on andnud ka professionaalid, kes mitte ainult tunnistavad nende laste olemasolu, vaid töötavad nendega iga päev.

Surnud liblikad

Mai Raet

15-aastane Pilleriin elab koos venna Mattiasega omaette korteris. Nende emal on uus elu uue mehega. Tüdruk võtab omaette elamisest kõik, mis võimalik. Tema suvi möödub just nagu liblikal – kiiresti, naudingu- ja piduderohkelt.
Ent sügise saabudes hakkab kõik muutuma. Pilleriin kaugeneb vennast üha enam. Probleemid koolis on ühtäkki suuremad kui vaid üks kaks tunnikontrolli eest. Siiani tähtsad olnud inimesed kaovad tüdruku elust üha uute valede lisandudes.
Mõned liblikad uinuvad sügisel ja ärkavad kevadel uuesti. Teised liblikad surevad. Milline liblikas on Pilleriin?

Mai Raeti „Surnud liblikad” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö.

Spunki otsides

Johanna Maria Prangel

„Spunki otsides“ on lustakas meenutus möödunud suvest, kus seitse sõbrannat otsustavad koos ühe lõbusa reisi ette võtta. Peaaegu nagu „Seks ja linn“, ainult Eesti moodi, sest kingade ja kottide asemel asuvad nad jahti pidama pesueht Spungile. Kas nad selle ka leiavad, sellest romaan jutustabki.

Pühad ja argised ajad rahvakalendris

Mall Hiiemäe

Milline on looduse roll meie elurütmide määramisel? Mida on rahvakalendrile andnud muinasaeg, mida kirikukalender? Kuidas on eesti rahvakalendrit mõjustanud kultuurikontaktid teiste rahvastega, olgu Saaremaal või Mulgimaal, Virumaal või Setumaal? Sellesse põnevasse raamatusse on koondatud suur valik kirjutisi eesti rahvakalendri teemal: tutvustatakse rahvapärast ajaarvamist, antakse ülevaade eesti rahvakalendri pühadest ning tuuakse esile piirkondlikke ning kombestikulisi erijooni. Kasutatud näitetekstid pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Eestis on rahvakalendri ainestikku säilitamiseks kogutud alates 19. sajandi lõpukümnenditest. Uurijad on eesti rahvakalendri puhul rõhutanud, et tegemist on talurahva töödekalendriga. Tähtpäevade toel orienteeruti oma töödegraafikus; kõige olulisemad kalendri märksõnad on külv ja lõikus, karja väljalask kevadel ja lautajäämine sügisel, aastajaotustähised, väga oluline ka ilma ennustamine. Mall Hiiemäe on Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, kes on tuntud eeskätt eesti rahvakalendri ja pajatuste uurijana.

Oidipus läheb Toompeale

Mats Traat

Luulekogu.

Mälumängud lastele 2

Üle 1000 küsimuse Eesti kohta.

Mustkunsti saladused

Hädavajalik mustkunstikomplekt kõigile tulevastele mustkunstnikele, mille abil õppida selgeks parimate võlukunstitrikkide saladused. Kaarditrikid, münditrikid, võltspöidlatrikid, topsitrikid- elukutselise mustkunstniku näpunäited aitavad kõiki neid oskusi omandada ja lihvida. Lisaks raamatule on harjutamiseks kaasas ka võltspöial, mängukaardid, rätik, vajalikud topsid ja kuulid. Kõik see on pakitud vahvasse mustkunstniku kohvrikesse.

Must lammas

Georgette Heyer

Abigail Wendover, kahekümne kaheksa aastane “vanapiiga”...
on otsustanud takistada oma ilusat ja südikat vennatütart Fannyt kiindumast kena välimusega linnavurlesse ja häbiväärse mainega õnnekütti Stacy Calverleigh’sse
Miles Calverleigh, oma suguvõsa must lammas...
on pikalt Indias elanud, skandaalse minevikuga ja üldsegi mitte kombeka käitumisega kõige ärritavam inimene, keda Abby on iial kohanud.
Kas neist kahest võivad saada liitlased, et kaitsta Abby vennatütart äärmiselt ebasobiva abielu eest?

Georgette Heyer (1902 – 1974) on inglise romaanikirjanik, keda peetakse Briti regendiajastu romantikakirjanduse žanri loojaks. Tema viljakast sulest on ilmunud enam kui viiskümmend ajaloolis-romantilist romaani ja lühilugu. Heyeri romaanides on kõike, mida lugeja ühest kaasahaaravast ajastutruust armastusromaanist ootab: romantikat, kõrgklassi kombeid ja keelekasutust, intriige, kauneid riideid, korraldatud abielusid, seiklust ja huumorit.

Minu Ibiza

Kati Lumiste

Ibiza on Hiiumaa suurune maalapp keset Vahemerd, mida mulle reklaamiti kui kohta, kus 60% elanikkonnast on seksuaalse hälbega või narkomaanid. Ibizal on Euroopa suurimad diskoteegid, siin lokkab narkoäri ja vabameelsus. Mõne jaoks põrgu, teise jaoks paradiis.
Ibizal on aga ka varjatud pool, kirgas kargus, mis avaldub eriti selgelt siis, kui hooaeg on läbi ja turistid ära lähevad. Ibizal otsivad ennast ja kadunud aegu hipid-lillelapsed ning teised armastusse ja vabadusse uskujad.
„Minu Ibiza“ pole vaid lust ja lillepidu, on ka valu ja haiget saamist nagu päris elus ikka. Selle raamatu siduv aines ja selgroog on mu kirju elu. Tung minna, olla teel, avastada ennast ja oma identiteeti mujal. Minna üksi, häälega. Minna väikese lapsega. Armastuse otsimine, vaimustuse leidmine.

Lugusid Julius Kuperjanovist

Leo Laurson, Richard Roht, Jüri Naelapea

Julius Kuperjanovi nimi on rahva hulgas tuntud Vabadussõja sangarina, kes suri Paju lahingus saadud punaste kuuli tekitatud haavadesse. Missugune oli aga tulevase kangelase lapsepõlv, noorukiaeg või täismeheks sirgumise lugu ning kust ammutas ta seda tohutut eneseohverduslikku indu, mis sundis teda asuma oma paljukannatanud rahva kaitsele?
Hea lugeja! Sa leiad vastused käesolevast kogumikust, millesse on koondatud kolme autori erinevad lood Julius Kuperjanovist: kangelaseks sirgumise ja selleks saamise lugu ning lõpetuseks midagi ebatavapärast – Vabadussõjaaegses luulekeeles lisa tema viimasest ööst Paju all.

Lippude lehvides mere põhja!

Vello Mäss

Raamat “Lippude lehvides mere põhja!” on terav, hästifokuseeritud pilk Eesti Meremuuseumi paljude aastate uurimistööle merearheoloogia vallas.
Juba aastakümneid on muuseum teinud avamerel välitöid, otsides, leides ja uurides aastasadade vältel siinsel merealal hukkunud laevu. Neid on leitud palju, asub ju meie väike riik nii ajalooliste kui ka kaasaegsete mereretkede ristteel. Samuti on siinmail lõõmanud arvukate merelahingute halastamatu leek, viies merepõhja sadu ning sadu mitmesuguseid laevu paljude tuhandete meestega. 32 aastat tagasi oma esimesele uurimisretkele minnes ei teadnud tulevased teadurid mitte ühegi laevavraki asukohta. Kus need asuvad ja mis nendega juhtus, ootas selgitamist. Allveeuuringute kavandamisel võeti eeskuju eestlaste Läänemere-naabrite – soomlaste, rootslaste, taanlaste ja sakslaste edusammud. Tänapäevaks on Eesti Meremuuseum üks väheseid muuseume maailmas, võimalik et ainus, mis nii pika aja vältel katkematult, aasta-aastalt, töötab avamerel. Kõike seda on tehtud ja tehakse oma heade koostööpartnerite kaasabil merendusajaloo uurimise eesmärgil. Paljud leitud laevadest, millest mõnede lood ka selle raamatu kaante vahel, on olnud omanikriikide rahvuslikuks uhkuseks.
Raamatul on teinegi tähendus, mida end visalt harinud ja arendanud kutselistest meremeestest uurijad on silmas pidanud. Pea kõik hukkunud laevad on viinud kaasa oma kohust viimse hetkeni täitnud meremehi, kelle mälestus väärib jäädvustamist, kas või anonüümselt, nende laevade lugude kaudu.
Merepõhi varjab saladusi veel aastakümneteks. Iga vrakk seal kujutab endast veel üht lehekülge merendusajaloo põnevas raamatus.

Liiviküla ehk Lifljandia

Olev Remsu

Reisikiri on kirjanik OLEV REMSU üks meelisžanre, mille eest on lugeja talle ka rohket tunnustust jaganud. Reisimehena on tal kannatlikkust ning võimet trotsida kõikvõimalikke teekonnaraskusi, samas oskust lävida erinevate inimestega, kirjanikuna terast silma märkamaks võõrsil uut ja iseloomulikku. Tähelepanu väärivad on tema situatsioonikoomilised olukorrad, ta omapärane huumor ja muhedus.
2008. aasta suvel koos TIIT PRUULIGA tehtud pikk rongireis viis nad läbi kogu Siberi lõpuks Vaikse ookeani äärde; reisi tõeliseks sihtkohaks oli eestlastest väljarändajate küla, kus reisimeestel õnnestus kohtuda ka selle viimaste eestlastest asukatega.

Liisu ja hullumaja puhvet

Liisu-juttude 4. raamat

Heiki Vilep

4. raamat Liisu-juttude sarjast. Kirjutatud väikeste lugejate ja nende vanemate 4 aastat kestnud tungival nõudmisel.
Raamat on trükitähtedes.

Liblikasonaat

Ketlin Priilinn

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud.

„Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale.

„Liblikasonaat” on Ketlin Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2010. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Kõik kinnistu välisehitistest

60 kavandit õueala kujundamiseks

“Kõik kinnistu välisehitistest” on üksikasjalik ja kommenteeritud käsiraamat õueala uuendamiseks või rajamiseks. Raamatus on ohtralt ehituslikke nõuandeid ja juhtnööre, alates kavandite koostamisest kuni aiateede, abihoonete või väravate viimistlemiseni, kõik, mida vajate välise eluruumi meelepäraseks muutmiseks. Raamatu kavandite hulgast leiate, kuidas paigaldada looduskividest plaate ning kastmisvett säästvat tilgutussüsteemi; rajada tellistest grillimisaset, tiiki, tugiseintega terrasse ning kinnistule väliseid vooluringe ja valgustust. Rohkem kui 700 värvifotot kirjeldavad detailselt erinevaid tööetappe.

Keevitamine. MIG/MAG-keevitus

Andres Laansoo

Iga keevitaja eesmärgiks on enda arendamine, mida võimaldab eurosertifikaadi taotlemine standardi EVS EN 287-1 järgi. Selle standardi põhimõtete tundmine tuleb niisiis kasuks igaühele. Kaarkeevitus kaitsegaasis, tuntud varem ka poolautomaatkeevituse või süsihappegaaskeevituse nime all, leiab arenenud tööstusriikides laialdast kasutamist. Kuni 70-80% keevitustöödest teostatakse MAG-keevitusega. Käesolev õpik, mis käsitleb üht konkreetset keevitusprotsessi ehk viisi, on vajalik nii keevitajate välja- kui ka ümberõppel.

Keevitusprotsessi teoreetiliste aluste tundmine on kasulik ka tööstusinseneridele ja -tehnikutele nii väikemehhaniseerimisel kui ka robotiseerimisel, samuti hobikeevitajatele. Õpikusse koondatud materjal on autori 15-aastase töö üldistus keevitajate väljaõpetamisest koolituskeskuses ja üliõpilaste õpetamisest TTÜ-s.

Raamatu lisades on toodud eri autorite soovituslikud keevitusparameetrid süsinikteraste keevitamiseks. Õpik on mõeldud keevitajate, plekkseppade, autoremondilukkseppade jt metallitöötlemise eriala oskustööliste koolitamiseks ja täiendkoolitamiseks.

Autorist:
Õpiku autor on Tallinna Tehnikaülikooli Materjalitehnika Instituudi lektor.

Island

Vulkaanid, jää ja üksildus

Christian E. Hannig

Paeluv jutustus ekstreemratturitele ja Põhjamaade armastajatele.
Island on saar tulest ja jääst, seal on liustikke, vulkaane ja geisreid, kaljusid ja õitsvaid aasu. Raamatu autori taolisele individualistile, kes tunneb ennast üksildastes maakohtades kõige paremini, on see täiuslik maa, kus matkata. Ta sõidab jalgrattaga ümber saare, marutuuled ja peaaegu lakkamatu vihm teevad teekonna väga raskeks, aga ikkagi kiindub ta üha enam tuultest räsitud saaresse koos selle armastusväärsete elanikega.

Christian E. Hannig (snd 1941) oli pärast literaadiõpet kõigepealt päevalehe mittekoosseisuline kaastööline, kuni õppis lennujuhiks. Tööst tingitud stressi maandamiseks on tal ohtrasti loodusega seotud hobisid: zooloogia ja botaanika, mineraalide ja kivististe kogumine, loodusfotograafia ning loomulikult ka matkamine.

Head ööd, mu arm

Fredrik Skagen

"Head ööd,mu arm" on Põhjamaade põneviku sarja avaraamat.
Vahel piisab naeratamata jätmisest, et panna liikuma sündmusteahel, mis võib pöördumatult muuta mitmetigi inimese elu. Just nõnda juhtub, kui Terje Lyngmo, klaverihäälestaja ja džässipianist, varastab kättemaksuks DVD-kaamera kaunitarilt, kes temast naeratuseta mööda tuhises. Täiesti juhuslikult satub Terje oma uue kaameraga õigel ajal õigesse kohta, et saada enda valdusesse kuriteo asitõend ....
Kas pöörduda politseisse või tõmmata mõrvar ise liistule?
Romaanist "Head ööd, mu arm" valmis 2009. aastal ka film.

Head ended

Terry Pratchett, Neil Gaiman

Pratchettlikult vaimukas ja gaimanlikult koomikslik, täiesti pöörane ja naljakas lugu Viimastest Aegadest, nagu Johannese ilmutuse raamat neid näeb. Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga inimliku (või õigemini taeva- või põrguliku) eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata aga enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on muidugi piiritu. Asja muudavad keerulisemaks veel headuse ja kurjuse vägede „esindajate” sümpaatia maailma, selle asukate ja elu vastu ning lugematu hulk muid ettenägematuid tegureid.

Etturid

Eno Raud

Peamiselt lastekirjanikuna tuntud Eno Raua romaan „Etturid” ilmus esmakordselt 1968. aastal, olles esitatud romaanivõistlusele.
Oma aja kohta äärmiselt julge temaatikaga teos – Saksa ja Soome mundris sõdinud meeste metsavendadeks hakkamine ning nende elutraagika – on oma väikesele mahule vaatamata võimas. See on lugu kolme mehe võitlusest iseendaks jäämise nimel, kui ümbritsev tegelikkus seda üha vähem võimaldab. Autori poeg Mihkel Raud on nimetanud „Ettureid” isa parimaks raamatuks ning kirjutanud nüüdsele väljaandele ka järelsõna

Minu Alaska

Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast

Maria Kupinskaja

Maria Kupinskaja ehk Mann otsustas oma õnnetus armastuses purustatud südant minna ravitsema nii kaugele, kui saab – ja nõnda sattus ta tööle kelgukoerte talitajana Alaskale. Kuidas saab elada keset külma liustikku, kus isegi telgis sees on miinuskraadid? Kuidas saja erineva koera tujude ja haigustega hakkama saada? Ning mis saab maailma teises otsas sellest pisikesest valutavast südamest?

Minu Tai

Sinimustvalge jänku igaveses suves

Mai Loog

Mai Loog kolis Taisse 11 aastat tagasi. Internetis kohatud inglasest kallimaga otsustasid nad naeratava lõunamaa kasuks. Nüüd on Mai taas vallaline, kuid elab ja töötab siiani Bangkokis. Troopilise Tai erootilis-eksootiline õhkkond on avanud temas küljed, mida nii mõnedki Eesti lapsepõlvesõbrannad alguses veidraks pidasid. Miks teeb Mai muusikavideosid, kus oma jutustatud loo juurde tantsib ringi kalli pitspesu väel või sädelevates bikiinides? Kuidas sobivad Mai jänkukõrvad kokku doktorikraadi ning Tai poliitilise situatsiooni analüüsimisega Eesti meedias? „Ma olen kaasaegne naine, ma olen seks-subjekt, ja ma naudin seda,” ütleb Mai ning selgitab oma raamatus seda lähemalt.

Minu Island

Tule ja jää sümfoonia

Tarvo Nõmm

Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.
Muusik ja muusikaõpetaja Tarvo Nõmm on kirjutanud ausa raamatu üheksast Islandil veedetud aastast. Lugeja saab tundma õppida nii islandlaste jubedaid (enamasti mädandamise ja hapendamise teel valmistatud) rahvustoite kui ka uhket ja siirast rahvast ennast, kes ei vaevu tänase päevani koduuksi lukustama.