Autor:
Joel F.Harrington
Toimetanud: Ivika Arumäe
Ajaloolase Joel F. Harringtoni „Ustav timukas. Elu ja surm, au ja häbi
tormilisel 16. sajandil“ jutustab lugejale erakordse loo
renessansiaegsest Nürnbergi timukast Frantz Schmidtist tema enda kirja
pandud päeviku kaudu. Autor on selle haruldase ajalooallika põhjal
kirjutanud põneva ja kaasahaarava raamatu, mis juhatab meid teekonnale
läbi timuka Frantz Schmidti elu ning annab lisaks värvika pildi
varauusaegse ühiskonna igapäevaelust ja vaimsetest hoiakutest.
Nürnberg oli 16. sajandil üks Euroopa poliitiliselt ja majanduslikult võimsamaid paiku, sealsed pangad ja kaubandusettevõtted võistlesid Firenze Medicite ja Augsburgi Fuggeritega. Frantz Schmidti eluaeg langes enam-vähem täpselt kokku Nürnbergi rikkuse ja mõjuvõimu haripunktiga. Päevaraamatut pidas meister Frantz Schmidt tervelt 45 aasta jooksul, alates oma esimesest hukkamisest, mille ta pani toime 19-aastasena 1573. aastal (timuka-ametiks oli ta hakanud valmistuma juba 11–12aastaselt), kuni ametist lahkumiseni 1618. aastal. Selle aja jooksul tappis ta isiklikult 394 inimest ning piitsutas või andis muul viisil ihunuhtlust veel sadadele süüdimõistetutele. Kõik hukkamised ja muud karistused tähendas ta isiklikku päevikusse hoolikalt üles ning lisas neile ka selgitusi ja kommentaare. Peale selle tegutses meister Franz ravitseja ja meedikusena: timukad olid tol ajal ravijatena kõrgelt hinnatud, sest nad olid tuttavad inimkeha anatoomia ja eriti igat sorti haavadega, lisaks oli neil ligipääs äsjalahkunute kehale, millel arvati olevat terve rida raviomadusi.
Mõistagi ei kuulunud timukas sel ajal lugupeetud linnakodanike hulka. Tegemist oli kardetud ja põlatud ametiga, mille esindajaid ühiskonnas tõrjuti. Frantz Schmidt ei sattunud niisugusesse ametisse kaugeltki vabal tahtel, küll aga täitis ta oma kohustusi au ja väärikusega. Harrington näitab lugejale oma raamatu kangelast kui vaga, vooruslikku ja rangete põhimõtetega inimest, kelle saatuseks oli olla ühiskonnast välja tõugatud, kuid kes tundis kaasa ohvritele ja oli pühendunud ühiskondliku korra jalule seadmisele.
Nürnberg oli 16. sajandil üks Euroopa poliitiliselt ja majanduslikult võimsamaid paiku, sealsed pangad ja kaubandusettevõtted võistlesid Firenze Medicite ja Augsburgi Fuggeritega. Frantz Schmidti eluaeg langes enam-vähem täpselt kokku Nürnbergi rikkuse ja mõjuvõimu haripunktiga. Päevaraamatut pidas meister Frantz Schmidt tervelt 45 aasta jooksul, alates oma esimesest hukkamisest, mille ta pani toime 19-aastasena 1573. aastal (timuka-ametiks oli ta hakanud valmistuma juba 11–12aastaselt), kuni ametist lahkumiseni 1618. aastal. Selle aja jooksul tappis ta isiklikult 394 inimest ning piitsutas või andis muul viisil ihunuhtlust veel sadadele süüdimõistetutele. Kõik hukkamised ja muud karistused tähendas ta isiklikku päevikusse hoolikalt üles ning lisas neile ka selgitusi ja kommentaare. Peale selle tegutses meister Franz ravitseja ja meedikusena: timukad olid tol ajal ravijatena kõrgelt hinnatud, sest nad olid tuttavad inimkeha anatoomia ja eriti igat sorti haavadega, lisaks oli neil ligipääs äsjalahkunute kehale, millel arvati olevat terve rida raviomadusi.
Mõistagi ei kuulunud timukas sel ajal lugupeetud linnakodanike hulka. Tegemist oli kardetud ja põlatud ametiga, mille esindajaid ühiskonnas tõrjuti. Frantz Schmidt ei sattunud niisugusesse ametisse kaugeltki vabal tahtel, küll aga täitis ta oma kohustusi au ja väärikusega. Harrington näitab lugejale oma raamatu kangelast kui vaga, vooruslikku ja rangete põhimõtetega inimest, kelle saatuseks oli olla ühiskonnast välja tõugatud, kuid kes tundis kaasa ohvritele ja oli pühendunud ühiskondliku korra jalule seadmisele.
