Minu Alaska

Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast

Maria Kupinskaja

Maria Kupinskaja ehk Mann otsustas oma õnnetus armastuses purustatud südant minna ravitsema nii kaugele, kui saab – ja nõnda sattus ta tööle kelgukoerte talitajana Alaskale. Kuidas saab elada keset külma liustikku, kus isegi telgis sees on miinuskraadid? Kuidas saja erineva koera tujude ja haigustega hakkama saada? Ning mis saab maailma teises otsas sellest pisikesest valutavast südamest?

Minu Tai

Sinimustvalge jänku igaveses suves

Mai Loog

Mai Loog kolis Taisse 11 aastat tagasi. Internetis kohatud inglasest kallimaga otsustasid nad naeratava lõunamaa kasuks. Nüüd on Mai taas vallaline, kuid elab ja töötab siiani Bangkokis. Troopilise Tai erootilis-eksootiline õhkkond on avanud temas küljed, mida nii mõnedki Eesti lapsepõlvesõbrannad alguses veidraks pidasid. Miks teeb Mai muusikavideosid, kus oma jutustatud loo juurde tantsib ringi kalli pitspesu väel või sädelevates bikiinides? Kuidas sobivad Mai jänkukõrvad kokku doktorikraadi ning Tai poliitilise situatsiooni analüüsimisega Eesti meedias? „Ma olen kaasaegne naine, ma olen seks-subjekt, ja ma naudin seda,” ütleb Mai ning selgitab oma raamatus seda lähemalt.

Minu Island

Tule ja jää sümfoonia

Tarvo Nõmm

Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.
Muusik ja muusikaõpetaja Tarvo Nõmm on kirjutanud ausa raamatu üheksast Islandil veedetud aastast. Lugeja saab tundma õppida nii islandlaste jubedaid (enamasti mädandamise ja hapendamise teel valmistatud) rahvustoite kui ka uhket ja siirast rahvast ennast, kes ei vaevu tänase päevani koduuksi lukustama.

Minu Soome

Kaja Saksakulm Tampere

Kaja, kes oskas kaks sõna soome keelt (terve ja guudbai), sattus Professori kutsel üheks semestriks Jyväskylä Ülikooli külalisõppejõuks. Lumepall aga oli veerema lükatud, tuhande järve maa oli Kaja enda kütkesse haaranud ning poolest aastast on saanud palju aastaid.
„Oleme oma pähe kinnistanud hulga stereotüüpe naabermaast, kuid kui palju me tegelikult teame, missugune Soome ja seal elav soomlane on?” küsib Kaja nüüd ja jagab oma kogemusi põhjanaabritest: nende temperamentsest loomusest, äraspidisest huumorist, kokkuhoidlikust meelelaadist ja suurest südamest.

Minu Nepaal

Muinasjutte Himaalaja jalamilt

Kaia-Kaire Hunt

Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“
Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria.
Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.

Minu Mongoolia

Raamat armastusest

Roy Strider

“Inimesed mägedes meenutavad putukaid. Nagu sipelgad, rühivad nad kuhugi, hambad ristis: hagu korjama, odra või viinamarjade kasvatamiseks terrasse looma; mõned narrid lähevad endale midagi tõestades tippe vallutama, just nagu oleks maailm pärast seda kuidagi parem paik; ja siis on veel moodsad inimesed, kes ronivad kuhugi üles selleks, et ennast ja ümbritsevat pildistada ning sellise saagiga alla ronida. Mäed on aga majesteetlikud ja vaiki, neil on inimestest täiesti ükskõik – nad on lihtsalt mäed.”
Rändaja Roy kuulub tippe vallutada tahtvate inimeste hulka. Mõned neist jäävad ka kättesaamatuks: võib-olla on aeg olnud selleks vale, võib-olla ei ole seda soosinud muude, esmapilgul tühiste pisiasjade kokkulangemine. Ja võib-olla pole vajagi tõusta iga mäe tippu, et teada, mida kõrgmäestikuõhk inimesega teeb.
Lõppeks on üksainus kõrgus, mille vallutamine pingutust väärib – ja seda geograafiliselt kaardilt ei leia. Sest mine nii kaugele kui tahad, minevik saab su alati kätte.

Minu Ameerika

Reportaaže ja pihtimusi 2003-2006

Epp Petrone

"Minu" sarja avaraamatu kolmas, täiendatud trükk. Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.

Valgamaa aastaraamat 2009

Kui vaadata kunagi tulevikus 2009. aastale tagasi, siis võib mälestus olla üsna masendav – ülemaailmne majanduslangus on löönud riikide ja inimeste toimetulekusse suured haavad. Registreeritud töötus jõudis aasta lõpuks Valgamaal 16,1 %ni,
ettevõtete käive vähenes kohati kordades ning avalik sektor kärpis kulusid majandussurutise (loe: masu) hirmus ja Euroopa Liidu ühisraha euro ootuses.
 
Siiski, kui lugeda käesolevasse raamatusse kirjapandut, leiame 2009. aastast palju toredaid saavutusi ja lootustandvaid algatusi, mis tõestavad, et ka rasketel aegadel on Valgamaal tegutsetud ja mõeldud tulevikule ning siin on hea elada.

Teatrimaagia kütkes
Aili Miks 

Käesolevasse raamatusse on kogutud tõsiseid jutte ja naljakaid juhtumisi, kauge aja meenutusi ja lähima aja kirjutisi, kunstniku käega tehtud joonistusi ning pilte vanadest aegadest tänase päevani.


Raamat räägib Otepää rahvateatrist.

Madisoni maakonna sillad. Tuhat külateed

Robert James Waller

Francesca armastab oma meest ja lapsi, hoiab majapidamist kohusetundlikult käigus, ent kannab südamepõhjas ometi mingit nimetut igatsust. Ühel kuumal suvel lähevad tema ebamäärased unistused äkki täide. Mõneks unustamatuks päevaks ja ööks astub tema ellu hoopis teistmoodi inimene hoopis teistsugusest maailmast – luuletajahingega rändur, palju näinud, ent ometi üksildane maailmamees, ameerika Nipernaadi.
Paljud lugejad on pärast „Madisoni maakonna sildade“ (eesti keeles 1996 pealkirja all „Sillad jõel“) lugemist tahtnud rohkem teada Robert Kincaidist ja Francesca Johnsonist, nende eludest, sellest, mis neist sai pärast nelja Madisoni maakonnas koos veedetud päeva. „Tuhat külateed“ räägibki ebatõenäosustest, juhuse loomusest – see on ülejäänud lugu ja küllap üllatab lugeja ootamatust rõõmust, mille Robert Kincaid oma elu lõpus avastas.

Karujutte jahiradadelt


Karu. Paljud meist on mesikäppa oma silmaga näinud loomaaedades, aga metsaradadel vabas looduses karuga kohtunud on uskumatult vähe. Karu on teadupärast ülimalt ettevaatlik loom ja mis seal imestada, kui inimese ja karu teed metsas harva ristuvad.

Haistnud või kuulnud midagi võõrast, talle tundmatut, ajab metsaott ennast harjumuspäraselt tagakäppadele püsti. Mine võta nüüd kinni, kas selle põhjuseks on looma haaranud uudishimu või hoopis lootus püsti seistes kiiremini kahtlust tekitanud olukorrast parem ülevaade saada.
Enn Vaino

Õunte ootel

Eve Hele Sits

Raamatus on südamlikud jutukesed maale elama asunud Mere-perest, kus 12-aastane Mooni ja tema väikevend Maru õpivad loodust nägema hoopis teisiti kui seni linnas. Igas peatükis osalevad lapsed mingis kindlas maatöös, olgu selleks siis peenarde tegemine, taimede istutamine, lehma lüpsmine, heina niitmine, kurkide hapendamine või õunte korjamine.

Raamat sobib ettelugemiseks nii lasteaiarühmades kui kodudes, et läbi mõnusate jutukeste lastele maatöid selgitada, kuid kindlasti ka iseseisvaks lugemiseks äsja kirjatarkuse omandanud koolijütsidele.

Viimne kohtupäev

Arne Ruben

Romaan sõjast, õigemini sellest eemalehoidmisest. Elukunstnik Jaagup Jukamees ei lase end sadulast paisata õieti kunagi – ei metsavennana Eestis, ei keemiarelva leidurina Teise maailmasõja aegses Berliinis. Kuid raamatul on vaid näiliselt kelmiromaani iseloom: tegutse ja sulle andestatakse. Siin aga määrab sõda inimeste saatuse. Suured armastused kustuvad ja inimesed kaovad tundmatusse. Kelmiromaani optimistlikkus kaob Eesti ajaloo süngesse ajajärku.

Vareste kool

Marta Otsasoo

Meie Kiisul on kriimud silmad.
Tal on piip suus ja prillid ees.
Meie Kiisu kutsub lapsi lugema.

Esimeseks pakub Meie Kiisu raamatut, mis jutustab kahest varesest, kes otsustasid kooli alustada ja sellest, kuidas ettevõtmine õnnestus. Meie Kiisu raamatus on veel lisaks toredale jutule väike veerimisõpetus.

Wabastatud wärsid

Wimberg

Wimbergi kolmas luulekogu, sisaldab luuletusi XXI sajandi esimese kümnendi teisest poolest. Puhas kuld!

Taluperenaiste hoidised

Anu Jõesaar

Ajaproovile vastu pidanud retsepte ja aiasaaduste eduka purkipaneku saladusi jagavad 7 suurepärast hoidistajat.
Raamatust leiad klassikalisi põhiretsepte, laste lemmikuid, meeste tuliseid ampse, kevadisi energiapomme, koduseid purgitoite, aga ka keerukamaid pidulikke hoidiseid. Mitmed retseptid on pälvinud auhinna Olustvere hoidistemessil. Taluperenaised Eela Jää, Urve Mukk, Ly Kaasik, Sirje Kukk, Maire Vesingi, Marika Aren ja Kaire Parts kinnitavad, et om
a hoidistel on kolm väga suurt eelist. Kasvatatud aiaviljad ei lähe hukka, pere sööb põhiliselt kodu lähedal kasvatatud või korjatud vilju ning toidulaud on talv läbi odav, kuid mitmekesine.
Lisaboonuseks on eriline kodune maitse, mille kujundab iga perenaine ise ja mille järgi tunneb pere eksimatult ära oma ema või oma naise tehtud hoidise. Seda tunnet juba poest ei osta!

Eesti jõulud Kremlis

Anneli Rõigas

"Eesti jõulud Kremlis" on Anneli Rõigase triloogia "Sulepeaga idarindel" esimene osa, ajalooline jutustus isiklike mälestuskildudega erinevatest laulva revolutsiooni tähtsündmustest, samuti võitluslikule ajale eelnenud Nõukogude okupatsiooniaastatest, lisaks põigetega hilisemasse aega. Raamatu teljeks on inimesed, nende mõtted, tunded ja saatuselood eri ajajärkudel. Teisel perestroika-aastal ühes Eesti kahest toonasest suurimast päevalehest Noorte Hääl 22-aastaselt pikka ajakirjanikukarjääri Eestis ja rahvusvahelises pressis alustanud autor teeb omapärase rännaku läbi aja, kaasates teekonnale mitmed sõbrad ja nende meenutused Eestist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Inglismaalt jm. Raamat algab lapsepõlvest Kopli liinidel 1960ndail ja kohtumisest Astrid Lindgreniga 1989. aastal kirjaniku kodus Stockholmis. Raamatu nimisündmused toimuvad Moskvas, lõppedes Hitleri-Stalini koostöö ülestunnistamisega Kremlis jõululaupäeval 1989, mis sai teoks eestlaste vedamisel. Raamatus on mh ka meenutused KGB väsimatust huvist ajakirjanike töö vastu, inimeste valikutest aususe ja autuse vahel, ja ka peatükk Soomest, kus lisaks autori muljetele soomlastest ja Soomest ning kogemustele Soome ajakirjanduses meenutatakse ka mõningaid Soomes kaua tabuks olnud, aga tihedalt ka Eesti ajalooga seotud teemasid.

Rekordid

Heino Kees

Eesti rekordite raamat 6

Perekonna loomine

Anatoli Nekrassov, Natalja Geizan

Armastus ja kaine lähenemine perekonna loomisele – kas need on korraga võimalikud? Kas on olemas reegleid, mille järgi on võimalik õnnelikku perekonda luua? Kas perekond on nüüdisaegses ühiskonnas üldse vajalik?

Autorite arvates on perekond vaieldamatult vajalik praktiliselt kõigile – just perekonnas toimub inimese kõige sügavam ja mitmekülgsem areng ja armastuse ruumi laienemine. Kuid perekond tuleb luua uutel alustel. Käesolev raamat räägibki sellest, millised need alused on.

Teie ees on esimene laiale lugejate ringile mõeldud perekonnaõpik, iga perekonna loomise käsiraamat. Sellele materjalile toetudes võib perekonnasuhted kujundada kooskõlas nüüdisaegse maailmavaatega. Keerulisi ideid ja kontseptsioone on käsitletud lihtsalt ja arusaadavalt; raamat on mõeldud toetama peresuhete praktilist kujundamist.

"Perekonna loomine" on triloogia esimene raamat, kus kirjeldatakse samm-sammult perekonna planeerimise, loomise ja arendamise etappe.

Nõukogude armee ja eesti mees

Enno Tammer

Sellesse mahukasse raamatusse on kogutud eesti meeste ehedad mälestused Nõukogude armee igapäevaelust aastatel 1951–1991. Neis kirjapanekutes on valu ja ängi, aga ka nalja ja absurdset olmekoomikat.

Lisaks selgitab Eesti Sõjamuuseumi direktor Kristjan Luts Nõukogude Liidu kohustusliku ajateenistuse teket ja korralduslikke põhimõtteid. Raamatus on mälestuste elavdamiseks üle 300 foto ja illustratsiooni.

Näiteks meenutab Nõukogude kohustusliku ajateenistuse algust Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk: “Esimesel aastal said peksa kõik, eriti palju aga Moskva ja Leningradi poisid. Nende kohta öeldi, et nad on ülbed intelligendid ja see tuleb neist välja peksta. Baltikumist pärit poisid said peksa selle eest, et „teie vanaisad tapsid meie vanaisasid”. Põhiliselt anti peksa aga niisama.”

Minu Ugrimugri

Uskumatud seiklused Soome-Ugri ilmas

Rein Sikk

Kirjutasin selle raamatu, et välja öelda ugrimugri suurim saladus.
Ugrimugri – see on meie, soome-ugri rahvaste särav maailm täis vahvaid hõimlasi ja enneolematuid juhtumisi. Selliseid, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega, ei kellegi teisega: rokkivad vanaemad kartulipõllul, silmini õllesiltidesse uppunud sepp, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed, majorid paanikasse ajanud trumm ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui üks maailma targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas… Vaat selliseid asju olen ilmas ringi vaadates kogenud.
Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. See on hingeseisund, elamise viis.
Rein Sikk

Minu Gruusia

Elu nagu mägiteel

Dagmar Raudam

Tulevase magamistoa aknast avanev hommikune vaatepilt lööb tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse kõrguv küpressiteravik sinetavate mägede taustal olid jäänudkorterit tutvustavas meilis mainimata. Tajun äkki, et kogu see aeg on väljast kostnud tsikaadide kõrvulukustav saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin. Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna otseses mõttes? Minu peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike, kuid ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepõlve.
(Dagmar Raudam)

Minu Ameerika 2

Ülestähendusi unelmatemaalt

Epp Petrone

"Minu Ameerika" 2 fotode ja epiloogiga uustrükk! Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine. Halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi... Ja kõige selle keskel üks eesti naine.

Mai tänava hiired

Urvi Grossfeldt

Mai tänaval ei ole ilmaski igav, sest seal toimetavad ühed salapärased asukad. Nad näppavad korteritest juustu, rallivad mänguautodega, lustivad veekeskuses, loovad keldris suurt kunsti, tegelevad moega ja õrritavad kassi. Tuleb välja, et kui kusagil juhtub täiesti seletamatuid asju, võib selle taga olla üks seiklushimuline hiirepere.

Linnuvaatlused

Susanna Davidson

Retkel imelisse linnumaailma on meie raamat heaks abiliseks. Siit leiad huvitavaid andmeid lindude kohta ning soovitusi linnuvaatluste alustamiseks.
Esimesed vaatlused võid teha kodust lahkumata: jälgi linde kasvõi oma aknast. Tiivuliste tundmaõppimist alustagi koduümbruse lindudest. Raamatus on ka lihtsad juhised suleliste ülesjoonistamiseks ning toidumajade valmistamiseks.

Kõrv peos

Helvi Jürisson

Helvi Jürissoni luulevalimik ”Kõrv peos” sisaldab nii varem ilmunud kui ka päris uusi luuletusi. Selles luulekogus on lastepäraselt vaimukaid värsse erinevatest asjadest ja nähtustest. Nii võrdleb luuletaja harjavart ja marjavart, lapse nina ja kinganina, lõo pesa ja peopesa. Mitmest luuletusest, nagu ”Lestad” ja ”Ninad”, on saanud populaarsed lastelaulud.

Kuul pähe

4 krimijuttu

Eduard Vilde; Koostanud Jaanus Vaiksoo

Eduard Vilde (1865–1933) on kirjutanud väga palju krimkasugemetega põnevusjutte ja romaane. Sellesse raamatusse valitud neli lugu on aga kahtlemata tähenduslikud: “Kurjal teel” kui kõige esimene Vilde kirjutatud jutt, nö noore kirjaniku suleproov; “Musta mantliga mees” kannab eesti kirjandusloos esimese kriminulli tiitlit; “Kuul pähe” panustab lugeja õiglustundele; jutustus “Kippari unerohi” on liigitatud juba Vilde tõsisema novelliloomingu hulka ning näitab kirjaniku kiiret arengut lihtsast ajaviitekirjanikust arvestatavaks tegijaks. Omal ajal unustas rahvas ennast Vildet lugema, seda tasuks ka tänapäeval järele proovida – täitsa kuul pähe kirjanik!

Kaarist on kasu

Aino Pervik

”Kaarist on kasu” räägib väiksest armsast tüdrukust, kellele meeldib kodus toimetada. Mõningate lihtsamate töödega saab Kaari päris iseseisvalt hakkama, keerulisematega aga ema või isa abiga. See on südamlik koduraamat, milles on palju ühiseid ettevõtmisi ja veel rohkem ühiselt jagatud rõõmu.
”Kaarist on kasu”, mille esmailmumisest on möödas peaaegu 40 aastat, pakub äratundmisrõõmu ka praegustele lastevanematele.

Jääaeg

Stewart Ross

Rohkem kui 20 000 aastat tagasi ei leidunud ühel kolmandikul maakerast midagi peale jää ja lume ning hirmuäratavad loomad otsisid tühjadel kõnnumaadel toitu. Neandertallastest kütid-korilasted ja meie ürgsed esivanemad heitlesid karmides oludes ellujäämise pärast.
Raamatu kolm ruumilist pilti ja kuus läbipaistvat akent avavad lugejatele põneva ürgmaailma.

II maailmasõda

Täpne ja näitlik teejuht Välksõjast Hiroshimani

Selles mõjukas ja pilkupüüdvas teatmeteoses on toodud lugeja ette kõigi aegade kõige vapustavam konflikt, jälgitud selle käiku, strateegiat ja poliitilisi sündmusi ning kirjeldatud sõdurite ja tsiviilelanike läbielamisi. Paljud külma sõja ajal kirjutanud lääne autorid ei mõistnud idarinde pöördelist tähtsust, nii nagu Vene ajaloolased, kes kirjutasid oma “Suurest Isamaasõjast”, ei hinnanud õiglaselt lääneliitlaste jõupingutusi. Kuigi nüüdseks ei ole jäänud enam ükski II maailmasõja tahk läbi uurimata, ei ole just palju ülevaateteoseid, mida ei piiraks rahvuslik vaatenurk või lihtlugejale mõeldud raamatu maht ning mis oleks korralikult varustatud kaartide ja illustratsioonidega, nagu selline ajalugu olema peab.
Käesoleva raamatu üks voorusi on, et siin käsitletakse ühest küljest lugusid lahingutest ja operatsioonidest, teisest küljest aga võimaldab kujundus lugejal näha, kuidas need seonduvad eelmiste ja järgmiste sündmustega. Raamat hõlmab sündmusi, mis toimusid maal, merel ja õhus, ning räägib mitte ainult suurmeeste tegudest, vaid ka selles kõige koletumas sõjas osalenud tuhandete meeste ja naiste saavutustest ja vastupidavusest.

Eesti haiku

Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv

Asko Künnapi, Karl Martin Sinijärve ja Jürgen Rooste trio tegutseb taas. Sedapuhku on Künnapi eestvedamisel jõutud uue luuležanri, eesti haiku loomiseni. Jaapani haiku värsimõõt on teatavasti 5-7-5, ent kolme poeedi väitel ei sobivat see meie keelerütmiga. Selle asemele pakuvad nad värsimõõtu 4-6-4, mis huvitaval kombel annab täpselt kokku kolme luuletaja nimede silpide arvu. /-/ Künnap on vorminud ka raamatu välise kuju, mis lausa nõuab, et teos tasku pandaks ja sealt sobival hetkel välja võetaks. Ja nii mitu korda päevas. „Ilus raamat / kole aga nukker / nagu elu,” ütleb Rooste lõpetuseks. (Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht)

Elu võti

Seiklusromaan

Inga Raitar

Üks iidne saladus. Kaks inimest. Kolm muistset käsikirja.

Puhkusereisil Egiptusesse leiavad ärimees Thor ja filoloog Lee iidvana üriku, mis salapärasel viisil seob muistse Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmisi. Ometi pole nad ainsad, kes soovivad mõistatust lahendada. Algab pöörane kihutamine läbi erinevate riikide ja müstiliste paikade. Samal ajal saladuse võtme leidmisega tuleb mehel ja naisel lahendada ka nende endi vahel toimuv ning mitte vähem keeruline müsteerium. Kui mängu sekkub ohtlik salaorganisatsioon, saab selgeks, et iga tehtav valik võib mõjutada mitte ainult nende elu, vaid lausa maailma ajalugu.